Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Teisipäev

Teisipäev. Sõidan Haljala kooli endise direktori Henn Altmäe matustele. Töö peab vähemalt sel päeval ootama, sest aeg on vaja vahel maha võtta. Siis, kui lahkub direktor, su esimene tööandja, lahke sõnaga mees.
Niisugust matust polnud mu silmad veel näinud. Inimesed, lilled, inimesed, lilled. Pärjad treppidel. Paarkümmend minutit järjekorda, et korraks kirstu juures seisatuda ja saali minna.
Kõik toolid saalis on juba istujaid täis. Aknaääri palistavad seisjad. Püüan inimesi lugeda, 350 juures läheb segamini.
Lauri Samolberg alustab, räägib vaiksel, mõõdetud häälel. Aastad ja emotsioonid lendavad. Küsitakse, kas keegi tahab sõna võtta. Mul on väike kõnetekst põuetaskus, astun lähemale. Kahtlen, kas öelda või mitte. Sest mul pole seda ametit, mis õigustaks mu etteastet. Olen lihtsalt üks tema kunagisi alluvaid.
Siiski, olen Hennu poja Tiidu hea tuttav. Lähen, loen oma luuletuse, lausun mõned mõtted. Räägin pigem elust kui Hennust. Aga mõtlen Hennule. Nagu me kõik sel päeval.
Foto: ARVI KRIIS

Nii näeb välja emotsionaalne nädal. Esmaspäev

Esmaspäev. Intervjuu haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga. Kuna mul pole aimugi, et minister kavatseb mind vastustega isiklikult kostitada, olen riides nagu vana kraaka. Särtsakas noortepoest ostetud T-särk, lontis teksad, lubatust pikemate varrukatega kampsun. Ja soeng ka nagu ta on.
Mõtlesin siis vähemalt soenguga tegeleda. Läksin kella kolmeks juuksuri juurde, seal oli järjekord. Ootasin. 20 minutit enne nelja, kui järjekorda olin jäänud veel ainult mina, tõusin ja lahkusin. Järjekord sai sellega otsa.
Minister möödus minust fuajees asjalikult. Loomulikult ei tundnud ta ära inimest, kes pidanuks olema soliidse Maalehe soliidne ajakirjanik, aga…
Aaviksoo oli siiski väga viisakas. Rääkisime sellest, et pigem vähem, aga paremini. Ja et ülikoolidel on voli ise otsustada.
Vihjasin vaikselt, et näe, ma kah kuue samba vahelt omal ajal läbi käinud. Tema ei vihjanud. Jah, eks ma teadsin seda isegi. See ongi ministri ja ajakirjaniku vahe.

Pean Põrgupõhjaga aru

Ma olen keegi, aga ma ei kuulu endale.
Kuulun peaaegu kõigile, vähemalt neile, kes minu kohta midagi arvavad. Ühesõnaga, kui viitsid arvata, oled minu kaasomanik.
Samas ei saa ükski mind endale hoida, sest tuleb järgmine, kes arvab rohkem või räigemalt ja võtab mu endale.
See kõik on ebameeldiv, aga vajalik. Sest tänu arvajatele olen ma üldse olemas.
Vähemalt nende silmis, kes vaatavad ja kuulavad.
Mida rohkem minust arvatakse, seda suuremaks ma muutun.
Mõnikord paisun ma nii suureks, et võõrandun iseendast ja hakkan elama kaksikelu. Üks osa minust on teie, teine mu enda jaoks.
Seda enda oma ma teile ei anna, mitte ei vihjagi.
Ülejäänu osas võite mind kasvõi Põrgupõhja Jürkaks pidada.

Kevaded mõnikord veel viibivad

Kevadet, seda õiget, veel pole. Aga nohu on. Hiilis ligi, kui ma proovisin, kas on juba piisavalt soe.
Soe oli küll, aga külm oli ka. Selline, mis talvest jäänud ja väikeste hangede taga konutas.
Ei, ma ei heida midagi ette. Igaüks peabki olema seal, kus ta tahab, ja kujul, mis talle meeldib. Mis ei tähenda, et see kuju, mis meil on, alati meile meeldiks.
Nüüd ei saa ma tervisejooksu harrastada. Kepikõndi ka mitte. Treeningpäevik, mida hoogsalt alustasin ja vahelduva eduga pidasin, lihtsalt ootab, pliiats kõrval.
Pliiatsi kohta küll valetasin pisut. Pliiats mitte ei oota, vaid on alatasa kadunud. Ilmub välja ja kaob jälle.
Mitteharrastamisel on siiski positiivne külg ka. Särke ei pea nii palju pesema. Kulub vähem vett, elektrit, pesupulbrit. Ja särgid kuluvad ka vähem.
Täna mõtlesin siiski, et lähen. Kasvõi nohuga riskides.
Ei tea siiski veel. Õhus on nagu kevadet, aga see võib olla ka meie tahe ja kujutlus.
Foto: ARVI KRIIS

Millal iganes võib juhtuda mis iganes

Ühel kenal talvehommikul, nii umbes kell pool 11, läksime abikaasaga pisukesele kõnniringile. Et oli krõbedam kui keskmiselt, tõmbasin Simpeli reklaampufi näo ette, haarasin kõnnikepid pihku ja - tuld!
Saime just hoo üles kui meie kõrval peatus auto. Nii, teed küsitakse, mõtlesime mõlemad. Ei küsitud. Küsiti midagi hoopis ootamatut. "Kas teie olete Sulev Oll?"
Pidin tunnistama, et olen küll.
"Oleme Teiega koos võrkpalli mänginud, minu nimi on...."
"Tore!"
"Mul on Teile üks palve."
Huvitav küll, mis palve võiks olla juhusikul möödasõitjal laupäeva hommikul.
"Kas te kirjutaksite mulle autogrammi?"
Ja mees tõmbas autost välja "Printsessi voodikohendaja päevaraamatu".
Viskasin kepid käest, istusin autosse ja kirjutasin. Pastakas oli küll pisut liiga külmunud moega, aga kuidagi sain kriipsud leheküljele.
Et järgmine üllatus nüüd?
Jah. Mees võttis välja teise luulekogu...
Pühapäeval olime abikaasaga taas kõnniringil. Ning umbes samas kohas peatus taas auto. Ei, nüüd olete te küll valel teel. Nimelt küsisid autos olnud lätlased, kus asub juga. Ning veel ka seda, kus asub Türisalu pank.

Foto: RENE KUNDLA, Eesti valdade XIX talimängud Lähtel.

Hiilige vargsi auto juurde!

Ilmad olid külmad, mis? Värisesite? Mina värisesin ka. Külmast ehk isegi niivõrd mitte, küll aga kahtlusest, kas hommikul auto ikka läheb käima või ei. Mul on diiselmootoriga auto ja aku sellel neli aastat vana. Mitte lootusetu juhtum, muidugi, aga teadupärast olen ma üsna suur pabistaja.
Ühel poolkülmal pühapäeval auto juba näitas oma võimu. 13 miinuskraadiga hakkas ta nagu servast käima minema ja alles siis vedasid need servmised silindrid ülejäänud plaginal kaasa.
Järgmisel hommikul kasutasin hoopis teist taktikat. Hiilisin salamisi auto lähedale, hüppasin rooli, lubasin kollase spiraali kujutisel vaevalt kustuda ning keerasin süütevõtme lõpuni.
Auto, kes oli terve öö nagu talveunes konutanud, ei taibanudki nagu vastu hakata ja käivitus kuulekalt.
Edaspidi olegi temaga niiviisi ümber käinud. Mitte et ma oma sõiduriistast lugu ei peaks. Aga milleks anda meile võimalus puigelda, kui me seda tegelikult ei vaja?

Meistriks teiste arvel

Kui sa pole nende hulgast, kellel pidevalt midagi juhtub ja sünnib, siis on iga vähegi teistmoodi päev suursündmus. Nagu näiteks üks hiljutine õhtupoolik, mil Rahvusraamatukogus jagati ilusamate raamatute auhindu.
Ma läksin sinna teadmisega, et "Printsessi voodikohendaja päevaraamat" on jõudnud Eesti 25 kaunima raamatu sekka aastal 2010.
Jah, tõesti, ega ma sellele kaunidusele oma käega kaasa aidata ei suutnud. Aga ometi tundsin, nagu oleks ma ise kujundusmeistriks tulnud. Pealegi olin ma üks neist kahest, kes minu raamatu aukirjade järele läks. Teine meist oli Eesti Ajalehed AS kirjastuse projektijuht Hanna Sinijärv. Raamatu kujundaja Piia Stranberg aga kujundas sel hetkel veel kohe-kohe trükki läinud Maalehe numbri reklaame.
Õnneks oli raamatu piltide autor Mari Kanasaar kohal. Ainult et ta ei suristanud oma ratastoolis auhinda kätte saama. Põhjused jäävad tema teada, aga rõõmus oli ta saavutuse üle küll. Sest esimesest pliiatsitõmbest saati olid teda vallanud kahtlused, kas see, mida ta suudab, on ikka see, mida ta tahaks suuta.
Nüüd said need kahtlused natukenegi kustutatud.
See õhtu pakkus aga teisegi väga rõõmsa hetke. Nimelt anti pärast seda, kui Viive Noor oli ilusamaid lasteraamatuid valinud seltskonna nimel TEA Kirjastuse korralikult läbi vitsutanud, kätte parimate lasteraamatute illustreerijate auhinnad. Ning Catherine Zarip võitis auhinna "Vana sõna vallatuste" piltide eest. Palju õnne, Kati! Sa oled seda väärt!
Foto Mari Kanasaarest: SVEN ARBET