Ühel ilusal, aga väga töisel päeval lugesin ma Tartus luuletusi.
Aga kogemata kombel ning asjaolude kokkusattumisel oli juhtunud nii, et minu
soovitud 10-12-aastaste asemel tulid kohale viieaastased. Küsisingi, et kas
olete viiesed. Mõni tõesti oli. Ülejäänud olid pigem neljased. Ja ka ütlesid
seda.Nii ei jäänud mul suurt muud üle, kui et anda sõna oma abikaasale. Tema on
lastega tegelemise suurmeister. Võttis põnnid niiviisi pihku, et kolmveerand
tundi kadus nagu hundi unenägu.Näiteks jaotas ta lastele kätte õhulised rätikud
ja palus neil öelda, mis värvi on rätik ning mida nad selle värviga joonistada
saaksid. No öeldi, et sinine ja taevas, sinine ja meri, roheline ja rohi, aga
siis põrutas üks poiss, et heleroheline ja brokkoli. Sellest päevast peale pean
ma nelja-aastasi suurteks inimesteks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment