Kui ma olin superstaar

Ajatelg kaldub tuntavalt aasta lõpu suunas. Juba tõmbub taevaserv ka päeval tumedaks, täites südame magusa valuga. Juba sooviks küünla põlema panna ja niisama istuda, kuulata, kuidas kell kõrinal sekundeid loeb. See on nii tavaline, et nii mõtlejat ja ütlejat võiks suisa solvama tulla.
Küll annavad niisugused hetked võimaluse vaadata üle aasta jooksul tehtud teod. Üks niisugune aastal 2015 oli mul isikliku rekordi püstitamine aktuste juhtumises. Kuus aktust ja üks avasündmus ühe päevaga! Ning puhtalt palga eest! Iga tund pluusi vahetades, sest eks vaimne pinge ja rõhuv ülekaal tekita oma väljundi.
Juhtisin mu uue töökoha (10 kuud) ehk Tallinna Ülikooli instituutide avaaktuseid ning kooli enda avasündmusi. Paar korda panin jala pange äärele ka, aga siis tuli meelde ja sisse ei astunud. Vähemalt tegin kõik, et saada paremini pildile, et edaspidi oleks lihtsam oma tööd teha. Kas nii on, ehk selgub kunagi tulevikus.
PIRET RÄNI tehtud pildil oleme me pärast seitsmendat etteastet perega. Kuulda etteheiteid, et olen pildil liiga tõsine, ma kuulda ei soovi. Rekordimees peabki väärikaks jääma.