Novembrihommik, nagu neid ikka leida võib. Sadu on just
lakanud, aga vihm lehed ikka parajalt lapikuks tippinud. Otsustame isa
onutütrega, et läheme tõmbame surnuaial kalmudele rehatriibud ning paneme
küünlad põlema.
Asusimegi usinalt tegutsema: tõime Samma metsast kuuseoksad,
poest küünlad ning haarasime rehad. Kuidagi lunastatud tunne tuli.
Eemalt lähenes väike seltskond, aga mitte matuselisi.
Tulijate samm oli küll filosoofiline, nukker, aga mitte kurb. Kui nad
lähenesid, tundsin ära Eesti Looduskaitse Seltsi Sonda osakonna liikmeid,
Sinimäe Sassi teiste seas. Nad olid tulnud oma lahkunud liikmete mälestuseks
küünlaid süütama ja tüürisid just minu isa kalmu poole.
Hoidsin nutu järgmiseks korraks, kutsusin rahva lähemale,
ütlesin tänusõnad, mis mul ammu meeles mõlkusid ning lugesin ühe luuletuse isa
mälestuseks ja iseenda auks. Paari esimest rida tuli siiski uuesti lugeda, hetk
oli liiga ülev ning erutus suur.
Aitäh teile, kes te tulite! 
No comments:
Post a Comment