Olin juba uinumas - mõnikord armastan pärastlõunati teha nn eelmagamisi, et öine uni ei tunduks kohustuslikuna - kui taskus tirises mobiiltelefon.
Õigupoolest polnud see minu tasku ega minu telefon, vaid hoopis mu poja oma, aga sel polnud lõpptulemuse seisukohalt olulist tähtsust.
Nimelt ärkasin ma unesegasena ja tormasin isa punutud korvi juurde, kus mu telefon puhkab siis, kui ta end parajasti taskus autovõtmete vastu ei hõõru. Telefoni oli saabunud sõnum, et pane paar luuletust tasku ja tule kella kaheksaks Tallinnasse Koidu tänavale Uue Maailma seltsimajja.
Panin luuletused tasku, võtsin kaasa käekõrvale ja läksin. Vau-vau-vau, missugune see seltsimaja välja nägi! No ütleme niisugune, et kui ise pole käinud, pole mõtet ka kirjeldust lugeda. Ühesõnaga: maja tundus vanadusest juba kehvakene, aga seltsi oli seal süle ja seljaga.
Ronisime kolmandale korrusele, kus oli udmurtide öömaja. Kohtasime seal lauljatar Nadja Utkinat, kes kohe kavatses oma lauludega üles astuma hakata.
"A tõ, Sulev, budjes tšitat stihotvorenii!" ütles ta mulle.
Hakkasin siis peale. Põrutasin lasteluulet kogust "Vana sõna vallatused", mis just trükipressi vahelt välja oli pressitud.
Mina minuks, aga udmurdid panid nii, et pilved nutsid. Algul oma rahvalaule, siis vene omi, siis ABBAt, vanu romansse, kaasaegseid itke kitarri saatel. Publik plaksutas, huilgas, istus toolidel, mattidel, aknalaual, teises toas, seisis köögis, esikus, õues. Sülelapsed, kaelakandjad, tulevasest emadusest pakatavad tüdrukud, õitsvas eas ja pisut juba õitsenud daamid.
See oli midagi, mis jääb meelde väga kauaks. Elueaks kindlasti, kui mitte kauemakski.
Pilt: tõenäoselt Jaan Klõšeiko.
No comments:
Post a Comment