Oli üks niisugune õhtu, kus peotäis kurbust jäi üle ja seda polnud kusagile panna. Olime päeval matnud tädi Asta, viimase tädi mu tädide reast.
Aeglaselt ja järjekindlalt tuleb minu eakaaslastel hakata vanimaks põlvkonnaks. Täpsemalt öeldes nendeks, kes loogika põhjal võivad homme ära surra ja keegi ei pea seepärast väga nutma, sest lihtsalt "aeg on käes".
Niisuguste mõtetega tulin Lüganuse kirikust ja kalmistult - mu ema isapoolne suguvõsa on Lüganuselt pärit. Pikk tee otsis pikka mõtet ja nii ma olemise ja mitteolemise kallale asusingi.
Koju jõudes olin kurbusest väsinud. Otsustasime naisega sõita Noblessneri valukotta "Eesti meeste laule" kuulama ja vaatama.
Õhtu lõpuks oli tuju hoopis teistsugune. Maailm oli taas jalgadel. Veel mitte oma päris mõistuse juurde jõudnud eesti mees sõitis vana Moskvitšiga vastu posti, traktoriga põllule, mootorrattaga ringi (lihtsalt seepärast, et ennast näidata), vedas sõrmkooku nii et veri lendas, möirgas laulda nagu segane, kolistas mehemoodi metallitööd teha ning hüppas suuskadega vastu seina.
Suusahüpe lõi ikka küll klaariks. Vuhised läbi õhu, kohe-kohe jõuad valge kiviseinani, veel sekund ja su ajud kerkivad läbi pealae välja. Aga ei, ei kerki. Vahtplastsein annab järele. Eesti mees läheb või peaga läbi halli kivi.
Ükskord saab aga ka selle mehe tee otsa. "Pärast surma sa saad oma laeva..." laulavad need, kes veel ajajõe sellel kaldal. Nii et ikkagi...
Aga vähemalt on lohutav teada, et meid võib oodata laev. Koguni oma laev.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment