Muidugi tahaks kõnesid pidada. Kõne on nagu väike võlakiri, millega sa maksad kinni seda, mille oled elult või saatuselt saanud.
Muidugi saad võla makstud vaid siis, kui su kõne ka midagi ütleb. Hea, kui keegi hakkab naerma, no hea küll, kasvõi nutma. Viimast on oluliselt lihtsam saavutada. Võibolla on inimesed lihtsalt pisukese miinusmärgiga, mida pole vaja palju puudutada, et juba pisaraid sadama hakkaks.
Sel keskpäeval õnneks pisaraid polnud. Esitleti Merca luulekogu "Mullivesi", mis sai Kard Eduard Söödi auhinna. Ja Merca pole nutja tüüp. Pigem põrutab ta mõne krehvtisema väljendi kui löristama hakkab.
Nüüd tuleb olla korraks aus - ma ei tunnegi Mercat. Olen temaga koos istunud ainult ühe poolteisttunni ühes vabaõhukohvikus. Vabaõhukohvikus seepärast, et poetess ja näitleja tahtis suitsu teha. Vabalt, paberit masinaga tubaka ümber keerates.
Mina küsisin, tema vastas ja suitsetas. Suits heljus nagu mõte suvises õhus.
Nüüd aga, TEA kirjastuse uues raamatukaupluses Tammsaare ärikeskuses, tuli mul Merca kohta midagi öelda.
Keerutasin kuidagi välja. Igatahes Merca katkestas mu heietuse hea mitu korda täiendamiseks ja lõpuks leidus isegi neid, kes plaksutasid.
Aga miks siis just mind kutsuti? Sest mina pälvisin sama auhinna eelmisel aastal. Et nagu andsin teatepulga üle või nii. Aga polnud mul mingit teatepulka, oli vaid paber, kuhu trükkisin Marcaga tehtud intervjuu.
No comments:
Post a Comment