Wednesday, August 11, 2010

Augustiõhtul taevasse vaadates

Inimene on inimene siis, kui tal on sõpru. Muidu on ta hunt. Aga kes ütleb, et hundil pole sõpru? Kas hundikari pole siis sõprade kamp? Või siiski mitte - tahame ju hundikarja näha kui röövlibandet, kelle juhiks on vana pearöövel ise.
Aga nagu üleb kaasaegne üleolev kõnepruuk: vahet pole. Ses mõttes, et kui sa augustiööl tähtede langemist kellegagi koos näha tahad, siis tõenäoliselt pole need hundid, vaid hoopis sõbrad.
Ühel sumedal õhtul lebasimegi sõpradega ühe Lõuna-Eesti linna lähedal asuva küla maja õuel vatitekil ning vaatasime taevasse. Taevas oli parajasti nii suur, et korraga silmadesse ei mahtunud, aga südamesse küll.
Taevas lausa voolas südamesse ja rohutirtsud vaid kiirendasid seda. Vahepeal isegi nii kiireks, et sutsuke valus hakkas. Aga kurb ei hakanud, ei hakanud seepärast, et sõbrad lamasid sealsamas, lausa käe ulatuses.
Tähed langesid. Mõni väikese triibukesena, mõni aga võimukalt, jättes endast helekuldhõbedase juti. Kimp neid jutte käes kobisimegi sõpradega tekilt üles ja läksime tuppa teki alla.
Kusagil kaugel olid sel ajal ilmselt selili hundid ja vaatasid, sõber sõbra kõrval, samuti tähtede langemist. Küll võib väita, et vatitekki neil tõenäoselt külje all polnud.
Pilt on tõmmatud leheküljelt www.astronoomia.ee

No comments: