Tuvisitt ees, seltsimees Võsa järel

Ühel sügisesel laupäeval oli mul võimalus osaleda ühel tänuväärsel ettevõtmisel. Nimelt kutsus mu poja kodukool vanemaid talgutele, et vabastada pika ajalooga maja pööning veidi lühema ajalooga prügist.

Prügist vabanemine iseenesest on ilus ja üllas toiming, lisaks veel tuletõrje-eeskirjade järgimine. Hommik aga kujunes huvitavaks ka emotsionaal-esteetilises võtmes. Ning tõi meelde ühe pühapäevaõhtuse saate ETVs.
Võtsime rivvi. Rivi ülemine ots ulatus pööningule, alumine tänavale prahti ootava veoauto juurde. Oli tunne nagu aastaid tagasi, kus ühtsust sai kogu maailmale näidatud just üksteise kõrval seismisega.
Siis läks lahti. Sulle, mulle, temale, järgmisele mehele, tema kõrval seisvale kõhnukesele naisele. Siis kadus tükike koli juba trepikäänaku taha ning prantsatas minut hiljem autokasti.
Üllatus-üllatus, aga laka peal konutanud kraami hulgas hõivasid kindla liidrikoha stendid, mis omal ajal kandsid kommunismi ideid. Või vähemalt valet. Ühed valetasid stendile, teised lugesid või vaatasid seda. Kõik tegid näo, et uskusid, mõned ehk uskusid ka. Aeg oli selline – ENSV.
Stendidele järgnesid toolid. Ülemuse pehmemad, lihttöötaja kõvemad, disainilt selgelt nõukogude aega liigitatavad. Siis kirjutuslauasahtlid, isegi tuhatoosid välisnurgas. Ning tuhatoosides kustutatud sigaretid.
Mis sul kontorirotina ikka teha oli, sirgeldasid midagi paberile ja pärast tegid suitsu ning võtsid pitsi konjakit! Et kui ülemuselt pähe saad, on pea natuke pehmem.
Olukord oli telesaate omaga nii sarnane, et polnuks üllatus, kui sahtlite ja toolide järel tulnuks mööda treppi alla ka seltsimees Võsa, kõiketeadev, kuid samas ettevaatlik muie näol. Võtnuks peidupaigast pudeli lõunavabariikide konjakit ja valanuks pitsikese...
Konjakit, tõsi, laka pealt ei leitud. Küll aga kaheksa madratsit, hulk kokkukägardatud pakkepabereid, paar tuletõrjekappi ning kolm mereväelase üleriiet, kuldsed nööbid ees. Ning muidugi tuvisõnnikut, lausa ohjeldamatus koguses.
Miskipärast meenutas tuvide väljaheide ENSVd. Suurt tööstusettevõtet, kus mu isa oli ohutustehnika insener, lisakohustusega ka tuvidele midagi niisugust serveerida, mis nad igavesele unele suigutaks. Et õitsev sotsialism hallika korra alla ei mattuks.
Ometi vaatan ma võimalusel telekast seda “ENSVd”.Teiseks on kahju, et asi tõesti nii oli. Et me mängisime seda mängu kaasa. Lehvitasime lippe, marssisime, puhusime fanfaari. Kirjutasime kirjandeid sellest, et peame leiva eest tänama kombainerit, leivakombinaati, aga eelkõige seltsimees Brežnevit, kes sel kõigel sündida laseb.
Aga oli mis oli, näe, läbi elasime. Natuke valetasime, natuke slikerdasime, natuke võtsime “tööd koju kaasa”, ostsime althõlma ka mõne paari “kuluvaid”, aga nüüd elame kapitalismis.
Need, kes meile ENSV ajal teksasid müüsid, on – kui neid 1990. aastatel juhtumisi ära ei koksatud – lugupeetud ärimehed. Meie oleme aga ikka need, kelle jaoks paar korralikke teksasid on väga oluline väljaminek.

Millal maksan kodupaiga võla?

Kodu puudutab valusalt.Eriti siis, kui seda enam pole. Jah, maja on, ümber ja uhkemaks ehitatud, aga minu jaoks kadunud. Vaid siis, kui kuulen ta aadressi, käib valus tuksatus läbi. Mõne hetke pärast see vaibub. Lohutan end sellega, et olnu pole ju vaid olematus. Olnu on see, mida sa endaga kaasas kannad.
Tegime Viru-Nigulas, kus mu kodupaik alguse saab, Ene ja Pillega ühe ilusa raamatu.Jah, julgen öelda, et tõesti ilusa. Merike Arbeti kujundajakäe läbi.
Esitlesime seda paljude rõõmsalt nukrate inimeste seltsis. Pärast sõime üheskoos head pirukat.
Tagasi sõites tundsin, et osa võlga elu ees on vist makstud.

Üht kummalist põõsast otsides

Kui tahate imet kogeda, peatage tee ääres auto, silmitsege vana veski varemeid, kohtuge perenaisega, rääkige talle kõva häälega tema enda salajastest unistustest. Edasi juhtub kõik juba ise.

6. augustil 2009 kirjutasin Maalehes järgmist: “Kes oskab leida Lääne-Virumaalt Võivere veski ning veski lähedalt sirelipõõsa, võib kinnitada, et on külastanud UNESCO maailma kultuuripärandi objekti. Tõsi küll, muru alt pole pärandit ennast näha.”
Asjalood on nüüd hoopis teisiti. UNESCO pärand on vahepeal sirelipõõsa varjust välja kaevatud ning klaaskatuse peale saanud. Enamgi veel: klaasist püramiidi juures on infotahvel ning tee ääres pruunika taustaga viit.
Neile aga, kes klaaskatuse all mingit imet näha loodavad, pean küll pettumuse valmistama: seal asub kõigest lubjaseguga kaetud vundament mõõtmetega 204 × 204 cm. Täpsemalt see, mis on järel Struve meridiaani Võivere otspunktist.
Samas on sel rajatisel teadusajalooline väärtus: omal ajal oli Võivere otspunkt üks paljudest abivahenditest, mille abil täpsustati planeet Maa suuruse ja geomeetrilise kuju mõõtmise tulemusi ning täiendati maa- ja merekaarte.
Et see UNESCO-paik nüüd Kalev Viiksaare ja Liivika Harjo õues asub, on puhas juhus. Arvestades aga pererahva praegust kiindumust ostpunkti – saatusliku tähtsusega juhus.
Pärast Maalehes ilmunud lugu – oli sel asjaga põhjuslik seos, pole teada – tuli kokku seltskond ja juuris sirelipõõsa välja. Juba varem oli Väike-Maarja vallavalitsus tellinud OÜ-lt Vana Tallinn otspunkti eksponeerimise projekti.
Edasine on olnud juba vormistamise küsimus. Muu hulgas vormistati ka MTÜ Võivere Tuuleveski. Selleks et veski korda teha ning otspunktile lisaväärtust pakkuda. Ja ka vastupidi.
Plaanid on suured. Veski peab korda saama ning seal Struve–Tenneri muuseum avatama.
Nüüd tuleb ehitisele korralik pea meisterdada ning tiivad külge panna. Sellega tegeleb OÜ Muinassepp. Ehk minu sõber Tõnu Sepp koos teiste Saaremaa meestega.
Kui see töö tehtud, ehitatakse välja ruumid. Vilja ilmselt Võivere veskis enam jahvatama ei hakata, küll aga veskijutte ning veskiliste jutte, loodab Liivika Harjo.
Ühe jutu rääkis ta ise. Nimelt tulid kolm aastat tagasi tema õuele kaks meest – Sulev Oll ja Tõnu Sepp – ning rääkisid nii veenvalt samu mõtteid, mida ta ise endale kõva häälega kõnelda ei julgenud.Nii lükkas juhus käima sündmuste rea, mille lõppu pole lähematel aastatel küll näha.
Tore. Aga kuhu sai paljuräägitud sirelipõõsas? Sai uue omaniku ja kasvab nüüd mujal, eemal rahvusvahelisest kuulsusest.

Head sõnad sügisesel ajal

"Maalehe toimetaja Sulev Oll on üks “nooremaid” kirjanike liidu liikmeid," kirjutab Jürgen Rooste mõni päev peale luulekogu "Sõnad iseeneses" esitlust. "Just nüüd ilmus ta kolmas luulekogu “suurtele inimestele”, seni kindlasti parim. Esinejana on ta aga lavasuurune ja suuremgi!"

Edasi läheb Rooste nii: „Kui keegi ei peaks olema kursis kaasaegse eesti luulega (mis oleks muidugi igati kahetsus- ja haletsusväärne), siis võiks ja peaks vist alustama Olli värskeima koguga.

Ta juhatab oma värsiga elusa keele juurde, on saatjaks nagu üks hää Vergilius korralikus põrgus, aga jätab meid raamatu lõpuks selle keelepimeda servale üksi turnima. Kas me jääme ellu?

Nimelt teeb Sulev Oll tööd keele algmaterjali enesega, sellega, millest enne midagi polnud: nagu kooliõpilane võtab ta truult ette sõna, ja vaatab ja paljastab, mis sõna enese taga seisab (“Piir”, “Vaht”, “Hing” jne).

Võiks vast arvata, et suures plaanis ongi praeguses eesti luules kaks koolkonda – elu- ja keelekesksed kirjutajad. Oll paistaks esmalt keelt taga ajavat, aga kui teda lugeda, siis tuleb välja miski vanasõnaline kude, päriselu ennast puudutav keelendus. Miski, mis meenutab Hando Runneli häid täpseltütlemisi-salvamisi.

Karl Martin Sinijärv on Olli kohta öelnud, et päris tihti kohtab me luules hääd sõnaseadjat, aga palju harvem toda, kes seda ka ette kanda ja kuulajale üle anda suudab. Tõesti, laval on ta kuju, viimane romantik, kelle mantli vari võib heljuda ka Indrek Hirve kohal. Luuletus “Kari” karjub ise enese järele:

Kari / on püsivaim, / mõnikord isegi meeldivaim / kooselamise vorm, / tuleb tunnistada. // Abielud / jõuavad ju tihti / karile. (lk 18)

Meenub see vanasõnalisem osa Runnelist, meenub vanapaganlik-suumanlik lihtsus, see fotograafijälg, et tänaval tabatu ongi pilt, et keeles endas sisalduv ongi luule.

Mingeid muid võimlemisharjutusi ja endast välja minemisi polegi vaja.

Kui see nüüd liita Jüri Arraku ikoonikäekirjaga, ta selge, ilmamõtestava laadiga, mis vahepääl kujunduses domineerima hakkab, siis ongi meil miskit algset: keelelist-kärgset-olemuslikku.

Et tänapäeva luule astub sageli raamatust välja ja püünele, siis soovitan soojasti tõsta värsid raamatukaante vahelt enesele pähe ja siis tabada mõnd põrandaalust kabareed või külaraamatukogu, kus Oll parajasti tähena särada otsustab. Seda tasub näha. Seda tasub lugeda."

Head sõbrad, kas minagi saaksin midagi muud öelda?

Kui ma olin Gunnariga

Noorespõlves olin ma Gunnar Grapsi muusika kõva austaja. Endalegi ootamatult, sest mu isale meeldisid kõige enam lõõtsa- ja kandlelood ning ema hingeeluga sobis Vello Orumetsa romantika. Mina aga leidsin enda jaoks selle lõhestavhäälse trummari ja nii venis meie kodu tagatoa ukse alt tihti välja Lady blues.
Kiindusin Grapsi muusikasse isegi nii, et kui mees tõesti enam ei jaksanud ja kirstukaane enda järel kinni tõmbas, läksin teda ära saatma.
Tumedas riides mehed olid seal, aga valgete lilledega. Küllap oskas Gunnar vaatamata oma tõmmule välimusele ning tumedatele riietele enda ümber küllalt valgust külvata. Siiamaani panevad tema bluesid hinge värisema ning pole kindlalt teada, on see vaid nooruse taganutmine või kestavad need meloodiad ajas sama võimsalt edasi.
Võibolla seepärast sõitsime ühel augustiõhtul Haapsallu. Grapsi lugusid kuulama. Muidugi polnud see enam see. Seda ei saa kunagi enam olema ega tulema. Kui pole meest, pole ka seda jõudu, mis kasvõi raudkangi palja mõtega kõverasse väänas.
Aga aitäh ikkagi. Neile, kes tulid ja timmisid hinge minevikulainele. No keevitati ikka võimsalt, võin kunagise tehase pojana võrdluseks väita. Ning tehti järele. Peaaegu nii hästi, et kui laulja pärast lagedale poleks tulnud, võinukski jääda uskuma, et ehk selle tumeda õhtuse pilve taga...
Küllap ta seal pilve taga või peal oli. Niisugused mehed lihtsalt ei saa kaduda. Nad on ikka sel pisut kõledal sügisõhtul ja ikka sellessamas äärelinnas.

Ühel õhtul enne pimedat

Ikka on elus selliseid õhtuid, kus sa ei pea kiirustama. Või siis valid kahe võimaluse vahel, aga otsustad hoopis kolmanda kasuks.
Ühel sellisel õhtul sõitsime Rakverest Võsule. Tee ääres näitas viit Esku kabeli suunas ja me otsustasime nimetatud sakraalehitist lähemalt silmitseda.
Saatus või mitte, aga kabel on tänaseni nägemata. Küll nägime muud. Metsateed, millel me kabeli poole pööramise paika otsisime. Atja küla, kuhu lõpuks jõudsime.
Kui sai selgeks, et olime õigest paigast mööda kihutasime, helistasin ühele tundliku meelega sõbrale, kelle isakodu seal lähedal. "Teeots on tõesti märkamatu," lausus ta. "Aga kui seal kinni pidada ja autouks lahti teha, võib tunda surnuaia lõhna."
Teinekord teame, mõtlesime, ning sõitsime hoopis Ilumäe kabeli/kiriku suunas. Küllap oli tunne, et sel päeval lihtsalt ei saa ilma läbi.
Kirikaia ees seisis terve rivi autosid, hoones põlesid tuled. Iga tulija kutsuti lahkelt sisse. Lauldi, paluti, oldi rõõmsad. Vägisi kipitas keelel küsimus, et kas mul lubataks ka mõni luuletus lugeda, aga ei julenud. Nii lahkusimegi ilma, et oleksime kellelegi isegi nägemist öelnud.
Siiski - meile joosti järele, kutsuti edaspidi taas tulema. Nii saime ka oma "nägemist" ära öelda.
Kui sõitma hakkasime, sähvatas teeäärses rohus musta kassi siluett. Vist ei pea mitu korda oletama, kellega tegemist oli.

Nüüd on see miski siis nii

Oli üks kena sügispäev. Palju ilusaid inimesi. Palju ilusaid laule. Palju ilusaid sõnu.

Nüüd on see siis olnud. Me oleme seda näinud, kuulnud, nüüd saame seda hinges kanda. 

Hing on õnneks piisavalt avar, enamasti tundub sinna emotsioone veel ja veel mahtuvat. 

See oli tõeliselt Tea päev. Väike, aga ilus tasu selle eest, mis on olnud. Et on olnud luua ja jagada. Ikka väga palju, kui korraks seisatuda ning järele mõelda. 

Kellele aitäht öelda? Kõigile, kes tulid. Aga ka neile, kes ei saanud tulla, aga mõtlesid. Veel ka neile, kes oleksid teadnud mõelda, et just nüüd on õige aeg mõelda. 

Meie oleme ja teie olete. Me oleme koos ka siis, kui me koos ei ole. Me mõtleme, mida te oleksite teinud meie asemel. Ja meie teie asemel. Me oleme üksteise peeglid. Vahel on siis hea kokku tulla ning peeglisse vaadata.

Muidugi olete te pisut vanemaks jäänud. Aga ei midagi hullu. Veel jaksate, meie ka. Vahel siiski on juba tunne, et tuleks mõni tugevam tuul ja laseks meil lennata. Kuhugi. Mõnda käimata paika.

Aga see on vaid hetk. Siis taltume taas, et olla teiega.