Kahjuks ei saa ma kuidagi kinnitada, et olen rahumeelne inimene. Teinekord hakkan isegi karjuma. Enamasti küll vaid mõttes. Näiteks liiklusummikus. Või siis poesabas. Ühesõnaga siis, kui tundub, et tegu on kellegi kuritahtliku tegevusega – olgu siis pooliku liikluslahenduse või kassapidajate pealt kokku hoidmisega.
Küll võin öelda, et olen rahupooldaja. Võibolla seepärast, et mu isa nägi Porkuni all 20-aastasena piisavalt omavanuste poiste laipu. Võibolla seepärast, et ma ise polnud koolipoisina suurem asi rusikavõitleja ja võitlusvaimu oli ka vähevõitu.
Nii kujuneski mul mõttes plaan: tuleb kulla koolivend, rusikad rullis või kinganina löögiks suunatud, mina aga pakun talle võimalust, et teeme hoopis viktoriini. Kümme küsimust, valdkonnaks varia. Kujutasin ette, kui vihaseks jõujuurikas siis veel läheb.
Viktoriinidel olen edaspidi osalenud küll. Enamasti on seal niisugused inimesed, kes püssi ega mõõka ilma suurema vajaduseta kätte ei võtaks. Küll teavad nad peast, mitu protsenti Eesti noormeestest on kõlblikud püssi alla minema.
Vähe on neid, väga vähe. Iga aastaga vähem. Teiselt poolt vaadates aga – mida vähem on sõjaväeteenistuseks kõlblikke, seda väiksemaks kahanevad armeed, kuni viimane vennike on juba nii vilets, et sõdu pole maailmas enam võimalik pidadagi.
Saan aru, et see teooria ei kõlba kusagile. Sest närvilisi, lausa sõjakaid inimesi, saab ühiskonda üha rohkem. Automaate käristatakse koolides, kinodes, kaubanduskeskustes – me pole saanud maailmalt meieväärilist au, kuulsust või siis seda kõige väiksemat, mõistmist. Oleme tegelikult kõikide peale vihased, kasvatus lihtsalt katab selle virila naeratuse maskiga.
Seega – sõdadel on määratud jääda. Lihtsalt need, kes püssi juures rahulikuks ei mõista jääda, tuleb armeest eemale hoida. Nii saame muidugi kummalise tulemuse, et need, kes tahaksid pauku ja verd, seda ei saa, kes aga ei taha, on selleks sunnitud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment