Meid on viis. Paremal mina, seljas Tartu-päevilt pärit kollane särk kirjaga „Ei fosforiidile!“.
Minu kõrval Elmo, kellest saab õige pea roheliste rattaretkede hirm oma erksalt kiiskava kostüümi ning kõikjal kaikuva raudteepasunaga.
Pildi keskel seisab Kuido, nagu ette aimates, et temast saab retkede üks legende, tõeline ja ametlik rattarüütel, kes läbi sõitnud kõik (loe veelkord: kõik) retked, sealjuures alati kõiki oma kraami ise kaasa vedades.
Kuido kõrval on tema vanaisa Heinrich, looduskaitseaatega mees, kes tahab kindlasti minna andma oma häält fosforiidi kaevandamise vastu.
Vasakul seisab minu isa Kalev, hingelt loodusemees ja puude istutaja, aga ka spordimees, kellega koos matkamisest kujuneb ka vägev võistlus perekonna esiratturi tiitlile.
Tuletan meelde, et mina olen sel ajal 24 ja sõidan rattal „Ukraina“, isa on 64 ja tema kasutada on ETK kaubamärgi all nn kodanlusel ajal müüdud riistapuu, millel kahjuks pole enam „rootsi õhk kummides“.
25 aastat hiljem oleme me jälle stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“
Oleme Kuido ja mina. Vanaisa Heinrich ja isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.
No comments:
Post a Comment