Kusagil alguse ja lõpu vahel

Muidugi on sügisel keskmisest nukram. Ilu muutub tabamatuks. Libiseb sõrmede vahelt.

Aga näeb selgemini. Iseend ja teisi. Vaikse ilmaga ka merepõhja. Iseenda varbaid mööda põhja edasi liikumas. Siis muidugi ei pea närv enam vastu, tõmbad kamaluga endale vett peale ja sulpsatad.
Kaldal on muidugi seesama sügis. Kanarbiku lõhnal on natuke pohlade ning seente tooni.
Värisema võtab korraks, aga hea on. Veri trügib kusagilt soonte sisemusest naha alla, tekitab petliku tunde, et kõik polegi veel möödas.
Muidugi pole kõik möödas. Võid pohlale minna, lasta peenikest punetust läbi pihkude korvi. Moos maitseb ka endiselt hea. Võibolla paremgi, varem olid lihtsalt rabelevam, kiirustavam.
Muidugi ei maksa liigselt kiirustada. Võid õnnest vilinal mööda sõita. Või kui mitte õnnest, siis kollastest ploomidest, mida üks vene vanamees poe ees auto pakiruumist müüs. Või mis müüs, andis lihtsalt ära. Viie euro eest terve kotitäie.
Selle kotitäiega petab oma meeleolu mitmeks päevaks.

Foto: ARVI KRIIS