Elu on muidugi üllatusi täis.Nii täis, et võid isegi mõne üllatuse otsa komistada, kukkuda ja kui mitte nina veriseks toksata, siis vähemalt käed mustaks teha.
Mina sain nädalavahetusel käed korralikult mustaks. Selles on süüdi Tea ja Agnes. Eriti just Agnes, kes peab Kalamaja-kandis kunstistuudiot Maru Karu. Õpetab lapsi joonistama ja meisterdama ning head halvast eristama. Kusjuures see viimane on ikka kõige tähtsam.
Vot seesama Agnes korjas kusagilt üles mõttes hakata Kalamaja päevadel kohvikut pidama. Ning tõmbas Tea ka kaasa. Ning kui Tea juba kaasas oli, ei sobinud mul ka kõrvaltvaatajaks jääda.
Otsime hulga roogitud räime, mune, soola, muretsesime tohutu malmpanni, tegime lõkke, tassisime õue laua ning ehitasime plankudest pingud, lõime muna lahti, panime panni tulele...
No kujutate ette küll, kui palju askeldamist.
Siis hakkasid inimesed tulema. Ühekaupa, kahekaupa, hulgakaupa. Tulised räimed läksid lausa nagu tulised räimed. Mõni kausist, mõni pannilt. Õhtul, kui olime praadimisest oimetud, arvutasime, et olime müünud ühe räimeleiva iga 45-50 sekundi tagant. Niiviisi neli tundi järjest.
Muidugi oli see mul viimane kord niisuguse hullusega tegeleda. kive kohale kanda, plankusid neile asetada, lõkkease teha, lõke põlema saada, parajaid halge lüüa, parajat lõket hoida, inimesi lähemale hüüda, neid oma lobeda lobaga lõbustada.
Särgi higistasin korduvalt läbi, soola ostsime lausa ilmaasjata...
Agnes oli väga rahul, Tea oli väga rahul, elegantne praadija-naine nõndasamuti. Eks mina ka, aga no ega ma järgmisel aastal küll kaasa löö. Või kui, siis tulen kohale ning hakkan tuliseid räimi ja mõnusaid pannileibasid ostma ning sööma.
Unustasin muidugi mustika-pohlakisselli, mille peale limpsati keelt ka pool tundi pärast seda, kui kauss tühjaks oli saanud....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment