Ikka küsivad inimesed üksteiselt igasuguseid asju. Et kuidas läheb, kuidas käsi käib. Viisakusest, suusoojaks. Mõni ka tegelikust huvist.
Hiljuti esinesin maaraamatukogude töötajatele. Tubli sada naist. Sada tublit naist.
Kuulasid nad mu sisutühja loba iseendast (aga millest sa ikka oskad veel rääkida, kui hakkad juba 50 saama...), noogutasid äratundmise märgiks, turtsatasid korraks nalja peale, aga siis küsisid: "Kas maaelul on veel lootust?"
Esimese hooga lõi hinge kinni. Et kust mina nüüd tean. Maa pole mu elupaik, vaid romantiliste käikude sihtpunkt. See tähendab, meie vaatenurk erineb.
Mina tahan, et maa oleks vaikne ja värske, nemad ilmselt, et maal oleks ikka elu ning sellega kaasnevat mürinat.
Mõte töötas neil sekunditel palavikuliselt. Siis tuli lahendus, võibolla isegi, et tõde.
"Maal on tulevikku siis, kui seal elavad vaid need, kes seal tahavad elada, mitte need, kes on sunnitud!"
Usun seda ka Eesti kohta. Kui sa ikka midagi ei taha, ei oska, ei suuda, küll leiad vahendi ja võimaluse ka virisemiseks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment