Meie esimese retke kaaslased, Kuido vanaisa Heinrich ja minu isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo Saaver on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.
Valetan, kui ütlen, et pisar ei tiku silma. 25 aastat ikkagi hetkest, kui tundus, et rahvas võtab tõesti võimu. Et kui meie lubame, siis tehakse Virumaa põu lahti ja võetakse sealt fosforiit välja, kui ei luba, siis ei.
Rahvas, näis, sai sealjuures väga lihtsalt võimule tulla. Tuleme kokku, tõstame käed, võtame üksteisel sõrmedest, laulame koos. Kõiki tahaks emmata, sest siin me ju oleme, vennad ja õed! Hoiame oma maad hellalt süles ja maa hoiab meid!
Juba murrabki end rinnast huultele legendiks saanud laul. „Hetkeks mõttesse kui jään / südames on mul üks hääl / tahaks tõusta õhku kui lind /näha ülalt kodu, Sind.“
Ning nüüd kõik koos!
„On Virumaa virulaste hoida. / On Virumaa virulaste kaitsta./ On Viru laste Virumaa see. / Sulle kodu laulame.“
Siiski võin oma pisara endale, silmanurka kuivama jätta. Aasta on 2013 ja nüüd ei nuteta enam. Ei hoita kätest kinni ka, mõned armunud välja arvata.
Jah, tulime kokku ka fosforiidi pärast ka, aga roheliste rattaretk iseenesest on ju ka päris mõnus ettevõtmine, tärkava kevade tervitamine.
Foto: TOOMAS UUDEBERG
No comments:
Post a Comment