Käisin SEB Maijooksul. No mitte osalemas, see oli siiski puhtalt naiste üritus. Mina viibisin seal kui abikaasa autojuht ning sõbralik kaasaelaja.
Abikaasa oli väga tubli, tehes 7 km kõnni läbi 55 minutiga. Lisan, et sellele eelnes 2,5 km soojendust ning sama palju lõõgastust. Põhjus: auto sai parkida Pirita Selveri juurde, tee äär oli umbes sinnani autosid täis.
Pärast jooksu räägiti, et tegemist oli Ida-Euroopa suurima naistele suunatud üritusega. Nüüd olen minagi selle rekordi kaaomanik, sest kuidas naine sinna oleks saanud, kui ma poleks viinud!
Võibolla kuulusin minagi varem nende kilda, kes väitsid, et metsa all on ruumi küllalt, mine jookse, sörgi või kõnni! Miks peaks seda tegema ühes kohas ja ühel ajal? Nüüd ma enam nii ei mõtle. Hulgas on hoogu. Mitmekesi on minekut.
Ka Tea lubab järgmisel aastal platsis olla ning võimalusel oma mitteametlikku tulemust parandada. Raske saab muidugi olema, sest ilm oli tänavu käimiseks tõesti hea ning meeleolu veel parem.
Muidugi oli ka neid, kes lõpujoone ületasid, surm käekõrval, aga enamus tõesti naeris, lustis, lehvitas omadele ja võõrastele. Ning Ivo Linnale, kes naisi starditornis teele saatis.
Mina lehvitasin ka. Mõnele tuttavale, aga eriti Teale, kes kihutas, pats tuules. Jõudu kõigile!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment