Õigesti tegime, võib tagantjärele tõdeda. Taas leidsime Amanduse ning Janno. Amandus on muidugi see imetlusväärne kunstnik, kes mahtus korraga ära nii maailma kui ka sellesse imeväikesesse suvemajja Paldiskis. No täitsa nukumaja kohe!
Janno on aga minu kunagine kursusekaaslane Janno Laar, põline Paldiski poiss. Elas seal isegi siis, kui linna oli muust maailmast raudkardinaga lahutatud. Ning elab ka nüüd.
Küsisin Janno käest, et miks ometi. Ning sain vastuse, et süüdi olevat seesama Amandus. Nii suur mees, et kuigi suri juba aastal 1929, hoiab noort Laari ikka veel oma ringis.
Miks noort Laari, Janno on ka juba 50 piirist üle? Sest on veel üks tuntud Paldiski-Laar, Janno isa Hans, kelle sulest on muu hulgas ilmunud ka Adamsoni elu käsitlev raamat “Pirnipuu, pronks ja marmor”. Nii et mitmenda põlve sõltuvus.
Janno ise on endiselt tagasihoidlik. Aga ta polegi muuseumis giid. Tema hoiab seda päris mälu, millesse mahuvad ka aastad, mil praeguses muuseumihoones elas Adamsoni tütar Corinna ning ka need aastad, kui hoone lagunes nii kiiresti, et tundus isegi päriselt ära lagunevat. Aga ei lagunenud. Novembrist 2010 on ta külastajatele avatud. Ning muuseumiööl oli rahvast tulvil.
No comments:
Post a Comment