Pidasime Viru-Nigulas paastu-maarjapäeva.
No et olla koos ja ...
Koos olemine ise on juba väga suur rõõm,
luuletused ja punane vein veel peale selle. Lugesime otse südamest südamesse,
ehkki ikka parajalt valju häälega.
Mõnel hetkel polnud sõnu vajagi. Istusime,
ühine minevik selja taga ning veidi ühist tulevikku ees. Selles mõttes, et
kokku olid tulnud peamiselt inimesed vanuses keskiga ja keskiga pluss.
Aga igal põlvkonnal on oma rõõmud ja oma
valud. Noorena lihtsalt ei saa aru, et vanemana on hea oma südant mõnikord koos
valutada. Siis võib seda nimetada ka südame kergendamiseks.
Kergem sai küll. Ja uhkem. No seepärast,
et me oleme ja tuleme kokku ja kuulame üksteist. Ning mõtleme hiljem, et küll
see ikka oli...
Nii meenutades saavadki möödunud ajad
alati paremad kui praegused. Seda võiks isegi nimetada parimate aegade
möödumise seaduseks, mille kõige kenamini sõnastas Tammsaare.
No comments:
Post a Comment