Elasin poisikesena Aseris, mis siis oli päris suur koht,
poolenisti isegi linn. Osaliselt elasin aga ka külas, Uuskülas. Isegi meile
tulnud ajalehtedele kirjutati Uusküla, Oll.
No vot sellest külast käis läbi killustikupuruga kaetud tee
ning seda mööda kõndisid varasematel aastatel lehmad. lammastest rääkimata.
Sead ei kõndinud, need ruigasid laudas.
Eelkirjeldatus külas käis koolivaheaegu veetmas Toomas,
tädi Mahta õepoeg. Ning tema tõi kaasa ikka midagi niisugust, mis poisikesse
korraliku jälje jättis.
Esimene asi olid muidugi pikad juuksed. No kui mul ka
kunagi sellised oleksid, mõtlesin. Jah, ma kasvatasin need, kui ülikooli läbi
sain ja õpetajana tööle läksin. Oli ikka uhke küll, juuksed tõmbusid veel
krussi, kui veidi uduvihma said.
Siis hakkas onupoeg Jaanus norima, et need on ikka liiga
vanamoodsad ja sellise välimusega ma endale uut naist ei leia. Läksin juuksuri
juurde ning palusin patsi maha lõigata. Viisin koju ning jätsin mälestuseks
aegadest, mis enam ei kordu. No ja leidsingi armastuse...
Teine Toomase mõju avaldus muusikas. Kuulame Taevatreppi,
ütles ta. Pagan, vot see oli alles muusika. Mõned pikad aastad hiljem avastasin ilmselt sellesama mälestuse lainel enda jaoks Gunnar Grapsi. Põrutasin kaardikeppidega kooliraamatute peal trummi
kaasa nii et põrises.
Kolmas Toomase pärandus hakkab mulle alles nüüd kohale jõudma.
Et tegutse mõõdukalt, puhka, vaata ilma ja libista vaikselt õlut.
Aitäh, kauge lapsepõlvesõber! 
No comments:
Post a Comment