Kuidas saada kohaliku kogukonna liikmeks

Olen isamaalane, päris parajal viisil. No et see on mu kodu ja teda ma ei jäta.

Samas on selle koduga natuke kummaline. Elan juba aastaid Türisalus, aga mõtlen ikka Virumaale, Aserile ja Viru-Nigulale.

Aseri tähtsus langeb päevadega. Inimesed seal on hakanud elama ja end juhtida laskma nii, nagu mulle mitte sugugi ei meeldi. Ühesõnaga, aetakse seal asju mis aetakse, aga üks Eesti asi see mulle küll ei näi. 
Viru-Nigulaga on pisut teine asi. Surnuaeda niisama lihtsalt mujale ei koli, häid mälestusi ümber hinnata pole mõtet.

Niisuguse filosoofia puhul pole ehk üllatav, et ma pole Harjumaal eriliselt kodunenud. Jah, korjan prügi metsa alt ära, aitan külaseltsi lõkke jaoks puid korjata, aga jään võõraks.

Siiski astusin ootamatu sammu kohalikuks saamise suunas. Suurupi naiskoor Meretule soovis, et ma nendega koos esineksin. Ühe korra, siis teise veel. 

Selle teise korra õhtul tundsin, et äkki ma olen ikka kohalik. Suurupis näiteks, kus mu ema väikese tüdrukuna tuletorni juures karja hoidis.

Aga see on vaid emotsionaalne kodusolek. Suurupi vahel eksin kindlasti.

Pilt võetud Wikipediast, fotol Suurupi alumine tuletorn.