Nooremas põlves oli kõva puulõhkuja. Võtsime isaga kirved ja virutasime nii, et küll oli. Kord üllatasime oma oskusega isegi naabrinaist Magdat, kelle silmad küll elus palju asju näinud olid. Nimelt pidi talle puulõhkumisel appi tulema tema õepoeg Toomas. See oli mees nagu muiste, Kalevipoja poolvend emapoolses liinis...
No aga mõtlesime isaga, et läheme enne ja kergendame pisut linnamehe vaeva, Toomas nimelt tartlane. Võtsime ja plõgistasime ilma oksteta lepapuid nagu muu seas. Pärast Magda oli Toomases isegi pettunud: suur mees, aga vaid tõks ja tõks.
Jäi see puulõhkumise-tarve mulle pikkamisi verre. Onupoeg Jaanusega oleme ka Haljalas kirvestega vehkinud nagu hullud. Ning hiljem Rakverre diskole sõitnud.
Nüüd on need ajad ka ammu möödas. Tantsuisu on, aga kohti selle ellu viimiseks vähe.Ühel heal päeval aga ei pidanud ma puude lõhkumise osas enam vastu. Tulin korvpalli vaatamast ja tundsin, et vaimujõudu on üle. Helistasin heale majanaabrile ja küsisin, kas need on tema puud. Olid. Lõhkuda lubas ka. Haarasingi siis kirve ja kukkusin virutama. Jah, polnud enam endised ajad. Aga vaheldus ikkagi.
No comments:
Post a Comment