Näed, jälle üks luulekogu!

Elu on muidugi imeline. No ja imelik muidugi ka. 

Elad ja oled, justkui polegi midagi erilist, aga siis ühel päeval ütleb miski, et võiks ühe luuletuse kirjutada. Siis teise veel. Ning tüki kolmandatki.

Muidugi püüad seda tunnet teiste eest varjata. Tunded on ju nagu tuul, kes küünlaleegi võib kustutada. Aga uut tikku kahjuks võtta pole. Või läheb selle otsimisega nii kaua aega, et küünlavalgusest polegi enam suurt lugu.

Minul läks seekord nii, et mulle hakkas appi Jan Kaus. Ütles, et päris toredad värsid ja et võime Kulkale taotluse esitada. Esitasime, saime. Mitte palju, aga no nii parajalt, et unistused teoks teha. Nii kauplesime Tiiu Pirsko kunstnikuks.
Tiiu tuli heal meelel kampa ning tegi väga ilusa töö. Kalliks läks, aga kirjastus Tuum kätt ette ei pannud. Ja kaunikene sai.

Pealkiri on Lootuste leksikon. Nende lootuste, mida me veel loodame, aga ka nende, milleks kisub juba pisut hilja olema. Aga mõõdukalt loodame ju ikka, kuni Issanda päev veel paistab.