Sõitsime eelmisel sügisel, no ikka hilissügisel, vaata, et mitte juba talvel, Läänemaale. Maakonda, kus ma käin väga vähe, sedagi põhiliselt Haapsalus Müüriääre kohvikus Teaga kohvi joomas ning uputatud munaga kiluvõileiba söömas.
Seekord sõitsime Paadremale, kus meid ootas kontsert. Sõitsime, sõitsime, kusagil ei teed ega tulekiiri, aeg mitte siiski nii hiline. Lõpuks, kui lootus oli juba pisut kadunud ning sihtkoht tundus möödas, jõudsime siiski pärale.
Kolhoosiaegne töökoda kui mitte ei säranud tuledes, siis oli valgustatud ning kui mitte ei õhanud sooja, siis jopega kannatas ikka istuda.
Kõrsikud tulid. Kummaline segu kogukusest ja romantikast. Muide, kipun neid ehk just seetõttu hindama.
Nad laulsid Heli Läätse omaaegseid hitte. Teest, mis on kividega kaetud, ning mälestusest. Kusjuures Bonzo oleks võinud ka Mikk Mikiveri häält järele aimates Tagore teksti peale lugeda.
Jah, ma sain oma. Sain mineviku ning igatsuse. Sain elamuse ka siis, kui koos Teaga mobiiltelefoni kustuvas valguses porilompide vahelt oma autot otsisime. Maal on teadagi kottpime. Sügaval sügisel muidugi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment