Oli üks jaanuari pealelõuna. Päike tõmbas lumele tumedaid jutte, värvis nende vahe aga igatsussinisega.
Kogunesime Alavere rahvamajja, tee- ja kohvilaua taha. Mina, Tea, Anna, hulk kohalikke eakamaid prouasid ning minu kadunud sugulase August Elmi abikaasa Mare Elm. (Augusti isa ja minu vanaisa olid vennad).
Rääkisin Maalehest, iseendast, siis lugesin luuletusi. Üllatav oli ennast kõrvalt näha. See rodu juhtumeid siis olengi mina!
Akna taga tõmbus üha tumedamaks, kraadiklaas vajus külma suunas. Aga nagu öeldakse - südamed olid soojad.
Kahe tunni pärast oli mul siiski hääl kähe ning mõned prouad kippusid haigutama. Aga eks mu jutt võis ka uinutada...
Igatahes oli tore. Tore, et on veel selliseid paiku, kuhu puhta laua ja kringli pärast kokku tullakse.
Tore oli ka kolmandas nooruses Mare Elmi nii reipa, elurõõmsana kohata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment