Kümme korda Eesti meistri isa

Mõnikord mõtlen tagasi oma isa Kalevi sporditeele. See oli ilus, aga ka kurb.
Noor poiss, sündinud 1924, kes Pada linnamäel nn Saksa ajal Erich Veetõusmega võidu jooksis, sai järgmisel korral tõsiselt rajale alles 1950. aastate alguses. Sõda, mis muu. Oma parima tegi ta 28-aastaselt, kui võitis Eesti meistrivõistlustelt kaks pronksi: 5000 m jooksus ajaga 15.47,8 ning 10 000 m jooksus ajaga 32.26,4. Järgmisel aastal, juba väikeste loobumismõtetega, sai ta ajaga 33.21,2 oma kolmanda pronksi.
Värvikaks teevad need saavutused konkurentide nimed: 1952. aasta 5000 ja 10 000 meetri jooksu Eesti meister polnud ei keegi muu, kui Vladimir Kuts, kes neli aastat hiljem tuli kahekordseks olümpiavõitjaks. 5000s järgnes talle hiljem samuti legendiks saanud Hubert Pärnakivi...
Ühesõnaga, tulnuna hulgakordseks Kiviõli rajooni meistriks, seitsme tööstuslinna meistriks, Tallinna oblasti meistriks, Tallinna meistriks, viskas isa oma naelikud laka peale, abiellus ja hakkas maja ehitama. Ime oli sündinud, osa sellest aga jäigi sündimata.
Mina imetlesin isa diplomeid, aga jooksud jäid jooksmata. Minu tipuks jäid kolmed OM-id, kus käisin ajakirjanikuna ning Tartu Ülikooli diplomitöö "Eesti koondiste maavõistlused aastatel 1920-1940".
 Nüüd on mu poeg otsekui ostsinud laka pealt mu isa naelikud (krimpsu tõmmanud päris naeltega naelikute asemel küll Adidase sulgkerged) ja läinud rajale.
Kui teile ausalt ütlen, mis tunne mul on, siis ei saa ma seda ilma pisarateta öelda. Nüüd on ta kolmekordne Eesti meister A-vanuseklassis ehk 16-17-aastaste poiste seas. Liites siia juurde Beriti 7 kulda Eesti saalihokimeistrivõistlustelt, olen ma nüüd kümne Eesti meistritiitli isa. Hulk närvirakke olen andnud vastutasuks.