Mäletan oma vanaisa hästi. Ta tegi hommikuks mannaputru ja kisselli. Kindlasti on see mu üks lemmiktoite. Võib-olla ka seepärast, et vanaisa enam pole. Et on vaid tema sõnad, mida isa aeg-ajalt kasutab.
Isa on alati kas pigem nukker või pigem närviline. Ei võta asju lihtsalt, vaid teeb neist mingi keerulise ja valusa küsimuse, millel on vaid kaks vastust. Kas must või valge. Ning vastus on ikka tema hinnangul valge, kuigi meeleolu võib olla must.
Samas ei saa ma väita, et isa ei naeraks. Või nalja ei teeks. Aga nali ei jää pinnale. Ikka ujub välja kurbus, mille ta segab kokku ära müüdud kodust, mille ehitas mu vanaisa ja kus isa väiksena elas, ning siis veel tõdemusest, et paremad ajad on juba möödas.
Vahel võtab ta riiulist mõne Tammsaare raamatu. Ning Albu vallamajast mööda sõites aeglustab ta käiku mitte ainult seepärast, et seal on lubatud sõita vaid 50 kilomeetrit tunnis.
Mõnikord tundub mulle, et isa on pärit hoopis teisest ajast, isegi veel kaugemast, kui elas vanaisa. Sest vanaisa oli rõõmus, kinnitas puuhalu kruustangide vahele, et saaksin sellest juppe saagida. Või pani puud pliidi alla ja ootas, kuni ma ärkasin, et koos tikku tõmmata.
Jah, isa tuleb ka hea meelega välja, et lumekindlust ehitada või mere äärde jalutama minna, aga tihti näib, nagu tahaks ta tegelikult midagi muud. Lebada diivanil ja kuulata, kuidas aeg mööda voolab. Vähemalt ütleb ta ise nii.
Mõnikord mõtlen ma sellest, et kuidas käitun siis, kui ise kunagi isa olen. Olen lubav, mitte keelav, nagu on olnud minu isa.
Võib-olla aga mõtlen ses suhtes ümber. Mitugi asja, mida isa on kirjeldanud, on ju tõeks läinud. On siis tõesti maailmas mingid nähtamatud reeglid ja saladused, mida teavad ainult täiskasvanud?
No comments:
Post a Comment