Kui ma oleksin vana, I

Poja kool ehk Vanalinna Hariduskolleegium korraldas omaloominguvõistluse. Teemaks "Kui ma oleksin noor", "Kui ma oleksin vana". Kirjutasin selle tarvis kolmeosalise loo, aga ei julenud ära saata. Sest kirjutasin 2/3 sellest inimeste nimel, kes selleks nõusolekut ei andnud.
Siin see lugu on:

Kalev Oll, vanaisa:
Ma olen küll juba surnud, aga ometi pole ma elust kadunud. Mu poeg Sulev mõtleb minust tihti. Alles mõni päev tagasi kuulsin, kuidas ta oma rutakate sammudega tuli kalmistule, süütas kaks küünalt, minu ja mu abikaasa, oma ema tarvis, ning läks siis.
Lootsin, et poeg tuleb minu sarnane, aga nii ei läinud. Ta armastas pigem raamatuid kui loodust, pigem spordilehte kui sporti ennast.
Ka tervis oli tal vilets. Alatihti nägime teda vaid läbi haiglaakna valgete linade vahel voodis lebamas, silmad kurbusest suured.
Vahel tundus, et temast ei saagi suurt meest. Et ta jääbki valgeks ja kõhnaks, et tema rohelised silmad näevad mitte kirevat elu, vaid kahevärvilist igavikku.
Ei, ta tuli siiski oma haigusest ja nõrkusest välja. Lõpetas ülikooli nii, et auväärne aula rõkatas tema nime kajast. Pärast teist korda veel, kaugõppes. Ega vaja poleks olnud, aga juba oli see tema viis endale tunnustust hankida.
Soovisin ikka, et tema tulemus oleks cum laude. Ega ma päris täpselt selle tähendust teadnud, ise olin ma saanud seitse klassi külakoolis käia ja siis neli aastat nõukogudeaegset kaugõpet veel otsa.
Jah, Sulev saigi selle cum laude, aga miski polnud nagu ikka päris see. Mis see „see“ olnuks, ei osanud ma surmatunnilgi öelda.
Ometi läksin ma sellest ilmast tundega, et kõik on üldistes joontes hästi. Et poeg ja tema pere armastavad mind. Et enne minekut viidi mind veel sauna, kuhu ma alati nii väga igatsesin.
Loomulikult ei tahtnud ma lõpetada hooldekodus ning hoolealusena. Aga ma kannatasin ära. Elasin 84-aastaseks ning seega kauem, kui palju neist, kellega me kodukülas paljajalu jooksime. Ning neist, kellega koos me Krivasoost taganesime.
Ma tahtsin olla võitja. Kui mitmeid kordi ma seda jooksurajal olingi. Kahju ainult, et ma ei jõudnud ära oodata, kuidas mu pojapoeg Johan Markus autasustamispoodiumile tõusis. Tal on kindlasti minu head päkad!