Saime sõbraga kokku. Mõtlesime teha midagi mehist. Sporti või midagi niisugust.
Valisime suusatamise. Et no et lumine mets, oravad ja kitsed. Ning tuule tuhin kõrvades.
Tuul tuhises kõvasti, sest rada oli hirmlibe. Kannatasin, kannatasin, aga siis tõusis suusanina sisselõigatud raja servale. Sellest piisas. Prantsatasin selili, nii et müts peast lendas. Kurat, kui ikka sada kilo maaga kokku saab, pole see kuigi meeltülendav sündmus.
Ajasin ennast oiates püsti. Otsisin mütsi üles ja tõmbasin pähe.
Edaspidi oskasin juba sahka sõitmisest lugu pidada. Aga kiirus kiskus ikka liiga suureks. Hõissaa!! Tere tulemast tagasi, noorus! Ning siis - kõmaki selili! Hoog kiskus seljast jope, rebis kampsunit ning katkus särki. Viimased meetrid libisesin lausa paljal seljal.
Õnneks oli rada tõesti sile. Õrntriibuliseks selja sain, aga nahk jäi terveks.
Nüüd olin juba ettevaatus ise. Hämaraks kiskus ka juba. Võtsin kurvi nagu vana mees. Siis teist. Kolmandaks oli hoog juba liiga kiire ja viis mu hange servale. Servalt raksatasin maa poole tagasi. Jäin pikaks mõtlema, kas ikka oli neid trussikuid jalas väga vaja või mitte.
Siis mulle aitas. Võtsin suusad jalas ja jätkasin sörkides. Imeilus matk. Sõbraga koos.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment