Sulev Oll, isa:
Elan ja tunnen elust rõõmu. Ehkki mõlemal pool mind on mure. Mure selle pärast, et ma ei saanud oma vanadusnõtra isa nii palju aidata, kui oleksin soovinud.
Me polnud enam need, kes me olime aastaid olnud. Isa oli äkki väike ja väeti, hoopiski mitte see tugev ja julge mees, keda olin lapsena tundnud.
Isa kadus tükkhaaval ning sellega koos kasvasin ma suuremaks. Ma pistsin talle vahel toitu suhu, sidusin saapapaelad ning juhatasin õiget teed.
Ta oli leplik. Ning mina proovisin temaga leplik olla.
Käisime koos surnuaial. Mitte et see oleks kuidagi uus või ainulaadne komme olnud. Olime ikka käinud kalmistul, kastnud begooniaid ning kõndinud niisama. Vaadanud, kes juba mulla all. Ning oletanud, kuidas lesk üksinda hakkama saab.
Mõnikord ununesin ma oma isa varju. Ning oma poja varju, kes nõudis oma tragi loomuse tõttu üsna suurt tähelepanu. Raske on olla tegelikult see keskmine noore ja vana vahel ning seada endale ülesanne elada nii, et sinust tingimusteta lugu peetaks, tunnustavalt õlale patsutataks. Nüüd tean, et lugupidamist ei saagi ära teenida. See kas on, või seda pole.
Kes küsib, saab minult ka vastuse, et elada tuleb ikkagi iseenda elu. Kui teistele meeldib, tulevad kaasa, kui ei, teevad oma asju.
Huvitav on olla huvitava inimesega. Loodan, et mu poeg saab ükskord paremini minu huvidest, eelistustest ning põikpäisest eetikast, mis koosneb sovetinostalgiaga segatud rahvuslusest, maausuga seotud kristlusest ning ajaloo emotsionaal-esteetilises võtmes tajumise soovist.
Kindlasti kõneleme ühel päeval ka nagu mees mehega. Mina pakun siis talle mehelikkuse alusena välja selle, et mees on see, kes julgeb oma tundeid näidata, mitte see, kes suudab need alla suruda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment