Enne nimekaimud, nüüd juba sugulased

Elu ongi selleks, et imesid juhtuks. No näiteks on otsustanud keegi panna kellelegi teisele sama nime, mis sul juba on. Saaremaal pandi poisi nimeks Sulev Oll, see mees on kahjuks küll juba Tornimäe surnuial. Kosel, palun väga, pandi ka poisile nimeks Sulev Oll. Aasta enne kui mulle.
Mina ise olegi siis see (seni) viimane Sulev Oll, kuigi inimese loomus on ju selline, et igaüks tahab ennast esimeseks pidada. Kasvõi mõttes.

Nüüd saime Kose Sulev Olliga kokku. Luuleõhtul, piinlik öeldagi. Mina lugesin, tema kuulas. Abikaasa töötab tal kohalikus raamatukogus, tema selle kohtumise vahendas, olen kindel.

Hakkasime omavahel rääkima. "Kus sa ka pärit oled?" küsisin.

"Viru-Nigulast!"

Nutt tikkus vägisi kurku. Viru-Nigula on ju minu kihelkond! Vähemalt oli seni olnud.

Veidi geni.ee-s lappamist ja selgus, et tema, Sulev Olli, vanaisa Arnold oli minu isa Kalevi (sünninimi Arnold) lellepoeg. Ühesõnaga, kui te tahate üllatusi, kammige minevikus!