Kui küsida minult, mida ma samas ootan ja kardan, on see üks ja seesama asi. Et elu liiguks kiirelt ja huvitavalt, aga ei lõpeks liiga ruttu. Et tuleks kevad ja tuleks talv, aga et nad saabuksid veel ja veel ning ma suudaksin nende saabumisest rõõmu tunda.
Veel ootan ma, et tuleksid olümpiamängud. Sest nende korrapärasus ja järgnevus on nagu redel, millest ma olen aastaid kinni hoidnud. Aastast 1976, täpsemalt. Olin siis 12aastane Aseri koolipoiss ja vist ei teadnud veel, millise jälje võivad minusse jätta ühed spordimängud.
Aga nad jätsid. Ühel hetkel olin ma olümpialummuses, võtsin õhukese joonistusploki, Spordilehe, käärid ja liimi ning hakkasin omale tegema isiklikku olümpiaraamatut.
Raamat on kuhugi kaduma läinud, aga ma mäletan täpselt, missugune ta oli. Liimimisest pisut kangete ja krobeliste lehtedega, aga muidu nagu päris. Sellest astusid minu juurde suured inimesed, nimed, mida kuuldes naljakas tukse sisemusest läbi käis.
Nüüd ma tean, et paljud sportlased polegi rohkemat kui lihtsalt sportlased. Aga paljud on ka palju enamat. Nad on võimsa tahtejõuga ja suure eesmärgiga naised ja mehed, kelle pea mõtleb vähemalt sama palju kui keha talub.
Neid ma olümpiamängudel näha tahangi. Tahan näha, kuidas tahe plahvatab võimsa jõuga võiduks. Et eesmärgistatud aastad koonduvad lühikeseks teravvalusaks hetkeks ühte punkti, et siis öelda: "Mina. Ma suutsin seda. Nüüd saan ma ülejäänud päevi nautida, sest ma tean, mida tähendab puudutada taevast."
Puudutage siis. Minule aitab sellest, kui ma näen, kuidas te puudutate. Ma tahan rõõmustada koos teistega ning nutta hümni kuulates.
Üks, mida ma aga ei taha, on näha, kuidas olümpiatuli kustub. See hetk on liiga vaikne ning kõrvadele liiga valus. Või on valus hoopis kusagil mujal.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment