Öö enne XXI talimängude avamist oli teistmoodi. Esiteks seepärast, et ajavahe annab ikka veel öiste äratustena tunda. Teiseks seepärast, et mulle tuli kahe uinaku vahel meelde, kuidas ma lapsena unistasin Kanada lipuga kampsunist. 
"Miks?" mõtlen nüüd. Kas seepärast, et suurt vahtralehte oleks olnud lihtsalt ilus vaadata? Kahtlen. Tamm oleks olnud kodusem ja ilusamgi.
Siit edasi ei jää rohkem võimalusi kui üks. Sport. Ja siit edasi - jäähoki. Tundub uskumatu, aga nii võib see olla. Sest kuigi NSV Liidu koondis tagus väga tihti auti selle, kes talle nn amatööride võistluse ette sattus, jäi ikka mulje, et kui kanadalsed ikka tuleksid, siis...
Jäähoki oli ju tollal meeletult tähtis mäng. Isegi lapsed istusid teinekord poolte öödeni üleval, et koos vanematega oodata, järsku õnnestub kellegi, näiteks tsehhidel, seda va kurjuse impeeriumi võita.
Siit edasi võiksid politoloogid uurida, mida erinevatel aegadel on tähendanud sõna "kodumaa". Kui "kodumaa" kodanikud soovivad, et nende võistkond kaotaks...
Ühesõnaga, vaja oli, et Kanada tuleks ja venkudele nende koha kätte näitas. Pealegi õhkus kanadalastest vaba ja pisut ükskõiksetki mehelikkust, samal ajal kui N Liidu trump oli armeelik sõnakuulmine ning käsutäitmine, alles siis vaba andekus.
Minu puhul viis jäähoki, mida ma mittepoliitilisel pinnal pole kunagi eriti armastanud, selleni, et ma naabritädilt Helgelt, kes masinkudujana "Tarvcs" töötas, Kanda lipu kujutisega villast kampsunit läksin tellima.
Ma ei saanud seda kampsunit. Käsitsi oleks pidanud selle kuduma, mitte masinal. Aga sain hoopis triibulise kampsuni.
Minu lugupidamine aastakümneid Kanada tippude seas püsinud, 1928. aastal sündinud Gordie Howe vastu sellest aga ei vähenenud. Mis sellest, et raadios kõlas tema nimi nagu Kördi Õu.
Nüüd olen ma selle mehe, aga teiste vägevate hokimeeste maal. Ning loetud tundide pärast klõbiseb lahti olümpiamängude eesriie.
"Miks?" mõtlen nüüd. Kas seepärast, et suurt vahtralehte oleks olnud lihtsalt ilus vaadata? Kahtlen. Tamm oleks olnud kodusem ja ilusamgi.Siit edasi ei jää rohkem võimalusi kui üks. Sport. Ja siit edasi - jäähoki. Tundub uskumatu, aga nii võib see olla. Sest kuigi NSV Liidu koondis tagus väga tihti auti selle, kes talle nn amatööride võistluse ette sattus, jäi ikka mulje, et kui kanadalsed ikka tuleksid, siis...
Jäähoki oli ju tollal meeletult tähtis mäng. Isegi lapsed istusid teinekord poolte öödeni üleval, et koos vanematega oodata, järsku õnnestub kellegi, näiteks tsehhidel, seda va kurjuse impeeriumi võita.
Siit edasi võiksid politoloogid uurida, mida erinevatel aegadel on tähendanud sõna "kodumaa". Kui "kodumaa" kodanikud soovivad, et nende võistkond kaotaks...
Ühesõnaga, vaja oli, et Kanada tuleks ja venkudele nende koha kätte näitas. Pealegi õhkus kanadalastest vaba ja pisut ükskõiksetki mehelikkust, samal ajal kui N Liidu trump oli armeelik sõnakuulmine ning käsutäitmine, alles siis vaba andekus.
Minu puhul viis jäähoki, mida ma mittepoliitilisel pinnal pole kunagi eriti armastanud, selleni, et ma naabritädilt Helgelt, kes masinkudujana "Tarvcs" töötas, Kanda lipu kujutisega villast kampsunit läksin tellima.
Ma ei saanud seda kampsunit. Käsitsi oleks pidanud selle kuduma, mitte masinal. Aga sain hoopis triibulise kampsuni.
Minu lugupidamine aastakümneid Kanada tippude seas püsinud, 1928. aastal sündinud Gordie Howe vastu sellest aga ei vähenenud. Mis sellest, et raadios kõlas tema nimi nagu Kördi Õu.
Nüüd olen ma selle mehe, aga teiste vägevate hokimeeste maal. Ning loetud tundide pärast klõbiseb lahti olümpiamängude eesriie.
No comments:
Post a Comment