Kui Vancouverisse teele asusin, ütles mu sõber Tiit: "Anna palun edasi meie maarahva tervitused Kanada põlisrahvastele, kui sa neist kedagi seal kohtad!"
Nüüd on see tehtud. Meie Maavalla tervituse sai Leona M. Sparrow, indiaani nimega Celisia, musque hõimu liige (kui sellel rahval on eestikeelne nimi, andke palun teada!).
Ma kummardasin hallipäise naise suunas, ütlesin tervituse ja tema tõstis labakäed küünarnukist kõrgemale näitamaks, kuivõrd talle ühe kaugel elava väikese rahva tervitus korda läks.
"Hau!" tahtnuksin öelda. "Valge mees on kõnelnud!" Aga jätsin oma "hau" ning kõik muud ettekujutused Kanada põlisrahvaste maailmast, sest tegelikkus ja müüt on sel teemal liiga segamini.
Muidugi oleks parem olnud tervitus edasi anda vigvamis, lõkke ääres, rahupiipu suitsetades või kuidagi teisel moel, aga pole enam need ajad. Indiaanlase tunned nüüd ära pigem näojoonte kui riietuse järgi. Nad elavad Vancouveris samasugustes majades, sõidavad samasuguste autodega, räägivad samasugust keelt. Ning käivad ka samamoodi riides, kui vaadata tüdrukuid all oleval pildil.
Pildid reservaadis asuva ametihoone saalis võimaldavad näha, et veel saja aasta eest kandsid põlisrahvad oma riideid - argipäevadel lihtsamaid ja pidudel värvikamaid - siis aga läksid valge mehe moega kaasa.
Ainus terav vahe on põlise, neli tuhat aastat sel maal elanud inimese, ja uusasuka vahel see, et põlised elavad Kanadas omaette. Reservaatides, kui annate selle sõna kasutamise andeks. Indiaanlastel on oma maa, kuhu valgel põhimõtteliselt asja ei peaks olema. Ega vist eriti ole ka.
Igatahes siirdusime me igaks juhuks kohe hoone juurde, mille ees seisis silt MUSQUEAM ADMINISTRATION. Seal kohtusimegi Leona M. Sparrowga, kes on üks sealse kogukonna juhtivaid ametnikke.
Sõitsime pisut ringi ja naine rääkis, et tööd on põlisrahva liikmetel vähe ning ühisel maa-alal elamine võimaldab neil paremini endaga toime tulla. Et paljud püüavad oma toidulauale kala ja võivad teha seda ka siis, kui kala on vees vähe. Kui aga kala on rohkem, võivad põliselanikud seda ka müüa.
Tähendusega indiaaninimesid nagu Istuv Sõnn või Suur Madu musgue-indiaanlastel pole, aga indiaaninimed on.
Leona M. Sparrow sai oma vanaisa vanatädilt (kelle pildile ta ülemisel pildil osutab) nime Celisia.
Üks tingimus selleks oli hõimlaste heakskiit. Nii külastaski Leona Vancouveri saarel elavaid sugulasi - Kanada valitsus paigutas põlielanikud omal ajal mitmele poole laiali - ning sai nime, mida tema visiitkaardilt, tõsi küll, ei leia. "Need nimed pole meie omad," lausus naine. "Kanname neid lihtsalt edasi." Küll on valikult ja ametlikult kasutusel indikeelsed tänavanimed (vaata tänavasildi ülemist serva).
Nüüd on see tehtud. Meie Maavalla tervituse sai Leona M. Sparrow, indiaani nimega Celisia, musque hõimu liige (kui sellel rahval on eestikeelne nimi, andke palun teada!).
Ma kummardasin hallipäise naise suunas, ütlesin tervituse ja tema tõstis labakäed küünarnukist kõrgemale näitamaks, kuivõrd talle ühe kaugel elava väikese rahva tervitus korda läks.
"Hau!" tahtnuksin öelda. "Valge mees on kõnelnud!" Aga jätsin oma "hau" ning kõik muud ettekujutused Kanada põlisrahvaste maailmast, sest tegelikkus ja müüt on sel teemal liiga segamini.
Muidugi oleks parem olnud tervitus edasi anda vigvamis, lõkke ääres, rahupiipu suitsetades või kuidagi teisel moel, aga pole enam need ajad. Indiaanlase tunned nüüd ära pigem näojoonte kui riietuse järgi. Nad elavad Vancouveris samasugustes majades, sõidavad samasuguste autodega, räägivad samasugust keelt. Ning käivad ka samamoodi riides, kui vaadata tüdrukuid all oleval pildil.
Pildid reservaadis asuva ametihoone saalis võimaldavad näha, et veel saja aasta eest kandsid põlisrahvad oma riideid - argipäevadel lihtsamaid ja pidudel värvikamaid - siis aga läksid valge mehe moega kaasa.Ainus terav vahe on põlise, neli tuhat aastat sel maal elanud inimese, ja uusasuka vahel see, et põlised elavad Kanadas omaette. Reservaatides, kui annate selle sõna kasutamise andeks. Indiaanlastel on oma maa, kuhu valgel põhimõtteliselt asja ei peaks olema. Ega vist eriti ole ka.
Igatahes siirdusime me igaks juhuks kohe hoone juurde, mille ees seisis silt MUSQUEAM ADMINISTRATION. Seal kohtusimegi Leona M. Sparrowga, kes on üks sealse kogukonna juhtivaid ametnikke.Sõitsime pisut ringi ja naine rääkis, et tööd on põlisrahva liikmetel vähe ning ühisel maa-alal elamine võimaldab neil paremini endaga toime tulla. Et paljud püüavad oma toidulauale kala ja võivad teha seda ka siis, kui kala on vees vähe. Kui aga kala on rohkem, võivad põliselanikud seda ka müüa.
Tähendusega indiaaninimesid nagu Istuv Sõnn või Suur Madu musgue-indiaanlastel pole, aga indiaaninimed on.
Leona M. Sparrow sai oma vanaisa vanatädilt (kelle pildile ta ülemisel pildil osutab) nime Celisia.Üks tingimus selleks oli hõimlaste heakskiit. Nii külastaski Leona Vancouveri saarel elavaid sugulasi - Kanada valitsus paigutas põlielanikud omal ajal mitmele poole laiali - ning sai nime, mida tema visiitkaardilt, tõsi küll, ei leia. "Need nimed pole meie omad," lausus naine. "Kanname neid lihtsalt edasi." Küll on valikult ja ametlikult kasutusel indikeelsed tänavanimed (vaata tänavasildi ülemist serva).
No comments:
Post a Comment