On 10. veebruari hommik. Tegelikult juba olümpiapäev selles mõttes, et Tallinna lennujaamas on spordijopedega mehi ning naisi tavalisest rohkem. Koondislased, treenerid, asjaajajad, emad (no viimaseid küll, tõsi, pole väga palju), ajakirjanikud. 
Kui hea on teistega koos olümpialinna sõita, mõtlen. Aga mu rõõm hakkab kahvatuma ja kahvatuma, seda ajani, kui 10. veebruari õhtul kell 17.15 London-Vancouveri lennukilt maha astun.
Muidugi ei kahvatu mängudele sõitmise rõõm, aga ma jään lendama täiesti üksi. Vancouverisse viib lihtsalt väga palju teid.
Sportlased - täpsemalt need, kes eile lendasid - sõitsid esmalt Helsingisse, siis sealt edasi. Ajakirjanikud Stockholmi ning sealt edasi.
Postimehe ja Õhtulehega koos Stockholmi jõudes haagin end rohkem kiirustamise märke näitavate postimehelaste sappa. Jookseme lennujaama ühte otsa, seal selgitatakse lahkelt, et nemad ei tea küll ümberistumisega lennule registreerimisest midagi, kindlasti on meil terminali teises otsas aga rohkem õnne.
Ongi. Juba saab Londoni lennule pileti Peep Pahv, siis Ann Hiiemaa, siis Raigo Pajula. Ulatan oma passi, kuid muidu nii lahke näoga lennujaamaneiu kulm tõmbub kortsu. "Teil on järgmine lend!" ütleb ta kurvalt. Õigupoolest oli isegi ülejärgmine lend, sest tema mõtles British Airwaysi lendu, vahepeal lehvitas oma tiibu aga ka SAS.
Eemalt lähenes siiski veel üks eesti mees, laskesuusajuht Kristjan Oja, aga temagi mahutas end langeva ajatõkkepuu alt läbi ning jõudis varasemale lennule.
"Tühja kah, lähen siis õhtulehekate juurde!" mõtlesin. Aga needki mehed tõmbasid rahvuslikus sinises toonis joped turjale, viipasid lahkumiseks ning asutasid end Chicago lennukile. Terminal hakkas helisema tühjusest nagu kirikukell.
Londonis polnud üksildusele enam aega mõeldagi. Viiendast terminalist kolmandasse viis buss, teavitaja sõnul kestis sõit 10 minutit. Siis jope seljast, kampsun seljast, rihm vöölt, saapad jalast, arvuti kotist, naer põsest ning juba lubaski mingit lauluviisi ümisev turvatöötaja mu edasi.
Väikeses Tallinna lennujaamas suurena tundunud olümpiaperest olin ma ainus. Küll hakkas väravasse nr 26 kokku tulema venelasi, rootslasi, natuke ka soomlasi, ühesõnaga muid rahvaid, kes kohe-kohe üksteisega rinda pistma hakkavad.
Aga et Vancouverisse toob veelgi rohkem teid, tõestasid Enn Hallik ja Tiit Lääne, saabudes hoopiski New Yorgi kaudu.
Kui hea on teistega koos olümpialinna sõita, mõtlen. Aga mu rõõm hakkab kahvatuma ja kahvatuma, seda ajani, kui 10. veebruari õhtul kell 17.15 London-Vancouveri lennukilt maha astun.
Muidugi ei kahvatu mängudele sõitmise rõõm, aga ma jään lendama täiesti üksi. Vancouverisse viib lihtsalt väga palju teid.
Sportlased - täpsemalt need, kes eile lendasid - sõitsid esmalt Helsingisse, siis sealt edasi. Ajakirjanikud Stockholmi ning sealt edasi.
Postimehe ja Õhtulehega koos Stockholmi jõudes haagin end rohkem kiirustamise märke näitavate postimehelaste sappa. Jookseme lennujaama ühte otsa, seal selgitatakse lahkelt, et nemad ei tea küll ümberistumisega lennule registreerimisest midagi, kindlasti on meil terminali teises otsas aga rohkem õnne.
Ongi. Juba saab Londoni lennule pileti Peep Pahv, siis Ann Hiiemaa, siis Raigo Pajula. Ulatan oma passi, kuid muidu nii lahke näoga lennujaamaneiu kulm tõmbub kortsu. "Teil on järgmine lend!" ütleb ta kurvalt. Õigupoolest oli isegi ülejärgmine lend, sest tema mõtles British Airwaysi lendu, vahepeal lehvitas oma tiibu aga ka SAS.
Eemalt lähenes siiski veel üks eesti mees, laskesuusajuht Kristjan Oja, aga temagi mahutas end langeva ajatõkkepuu alt läbi ning jõudis varasemale lennule.
"Tühja kah, lähen siis õhtulehekate juurde!" mõtlesin. Aga needki mehed tõmbasid rahvuslikus sinises toonis joped turjale, viipasid lahkumiseks ning asutasid end Chicago lennukile. Terminal hakkas helisema tühjusest nagu kirikukell.
Londonis polnud üksildusele enam aega mõeldagi. Viiendast terminalist kolmandasse viis buss, teavitaja sõnul kestis sõit 10 minutit. Siis jope seljast, kampsun seljast, rihm vöölt, saapad jalast, arvuti kotist, naer põsest ning juba lubaski mingit lauluviisi ümisev turvatöötaja mu edasi.
Väikeses Tallinna lennujaamas suurena tundunud olümpiaperest olin ma ainus. Küll hakkas väravasse nr 26 kokku tulema venelasi, rootslasi, natuke ka soomlasi, ühesõnaga muid rahvaid, kes kohe-kohe üksteisega rinda pistma hakkavad.
Aga et Vancouverisse toob veelgi rohkem teid, tõestasid Enn Hallik ja Tiit Lääne, saabudes hoopiski New Yorgi kaudu.
No comments:
Post a Comment