Kuidas näha hüljest? III osa

Et asjast õiget pilti saada, loe kõigepealt läbi sarja esimene ja seejärel teine lugu. Sest nüüd jõuame ka hülge enda juurde.

Esmalt aga Loona mõisa, Vilsandi rahvuspargi külastuskeskusse. Sealt saate te endale giidi, kelle temperament särtsub nagu pliidiraud. Maarika Toomel on tema nimi (pildil linnuluuga).

Põnevus nöörib hinge. Kusagil siinsamas lähedal on Vilsandi saar, mida juba sada aastat on katnud romantikaloor. Esiteks lindude, siis Heino Väli ja Juhan Saare ning praegu Jaan Tätte pärast.

Ei, me ei lähe saarele. Me ei lähe isegi laiule, vaid liigume randa mööda. Oleme vaimustuses, minetame oma täiskasvanulikkuse ning vaatame uudishimulike silmadega linnuluid, eri kujuga kive, aakrikku. Teise silmaga aga piilume mere poole – ega ometi mõni hüljes...

Hülged on aga tõesti olemas. Muidugi siis, kui sul on korralik binokkel. Jah, pisut väheintiimseks jääb meie vahekord küll, aga tähtis on ju, et loodusele tema neitsilikkus alles jääks....

Seetõttu on hülge asemel siin kõrval ka vaid näsiniine pilt....