Esiteks, et saada hülgeasjast aimu, tuleb läbi lugeda jutu esimene osa. Sest praegune hakkab keerutama ümber Matsalu, aga see on suur ja kiirakääralise servaga ala, nii et võite seal kergesti ära eksida.
Kes eksimist ei karda, võiks siiski tulla kaasa Penijõele, Matsalu rahvuspargi külastuskeskusse, ja kuulata sealt järgi, ega mõni giid sind linde vaatama taha viia.
Tahab küll, selgus. Nii popsutaski paat lõbusalt mööda Suitsu jõge (näed vasakul pildil) mere poole, tahke olemisega kalur paadimeheks. Mõnes mõttes oli paadimees isegi liiga tahke, siunates mõõdukuse piires ka meie väikest Eesti Vabariiki.
Vabariik on nimelt süüdi selles, et tulid koprad ja närisid puud maha. Koprad, muide, on tõesti väga kõvad närijad. Kord näidanud Eesti kaitseliitlased kopra näritud puud oma Hispaania kolleegidele. "Suur loom on seda närinud," teatasid nad. Hispaanlasi polevat pärast seda enam nähtud...
Linde on aga nähtud küll. Lähed lahe äärde ja linnulaul lainetab sulle vastu nagu Beethoven. Pea ainult paadimootor ja oma igavesti jahvatavad lõuad vagusi ja kuula. Ning kui sul on ka binokkel, siis tõsta see taeva poole ning sihi. Muidugi ei lastud seda kaks korda öelda. Eriti aktiivsed olid muidugi mehed, elupõlised linnuvaatlejad...
Aeg voolab nagu jõgi kakuami alt läbi. Pilliroog sahiseb tuules ja pikkamisi hiilib ligi armastus. Armastus Eestimaa ja tema neitsiliku looduse vastu. Aga neitsitki on vaja puutuda. Kuigi ettevaatlikult. Seepärast ongi EASil konkurss Eesti avastamata aarded 2009. Matsalu on üks neist aaretest. Siin on veel üks pilt sellest vääriskivist:
Aga hülgega kuidas siis on? Hülged on pisut teises kohas ning tõstavad seal oma kaelu kelmikalt kenusse.
No comments:
Post a Comment