Nüüd on siiski lugu juba teine ning kurbi lugusid tuleb nii et pisar siriseb. Et mitte üldsõnaliseks jääda, mõned näited. Siin väljavõte Põlvamaalt saabunud põhjalikumast poeemist:
"Raha otsas – õnn ei tulnud. Nagu poleks teda olnud.
Miskit valesti on läinud – keegi enne kallal käinud?
Minu üllad lubadused, unelmate-unistused
lendavad kõik vastu taevast, jooksnud karile mu vaevad."
Või siis niisugune näide veel sügavamast Lõuna-Eestist:
"Mida teeks inimene, kes satub üksinda kusagile, kust pole lootustki omaste ja isegi omataoliste keskele tagasi pöörduda? Kui satub täiesti teise maailma, kus pole inimese jälgegi, lõhnagi? Söök-jook olemas, aga rohkem ei mitte kui midagi. Küllap see ongi kõige lõpp. Keset sööki-jooki, keset kullakange kooled ära nagu nalja!"
Ning lõpuks veel üks mõtlik mõttekatke:
"Taelovas vaarisa haual laksutab lehekuul sisask.
Olla võiksin ise kui metsatsirk Setomaa nõmmes,
lendaks, kui saaks, tere ütleks saja mahlakuu tagant,
küünla ja lillega mälestaks osakest toonasest endast."
Kirjutage julgemini, nukrad. Veel jõuab. Tähtaeg ju alles 1. mail.
No comments:
Post a Comment