Kuidas näha hüljest? I osa.

Elu on nii põnev, et mõnikord tundub: see polegi elu. Lähed kodunt välja ja ilm on lahti nagu maal. Võta seljakott selga ja...

Sõitsin välja Hansabussiga. Bussijuht on mõnus Sõrve kandi mees, kes olude sunnil suurde linna tulnud, aga eluga ikka rahul. Viisakas ja puhta särgiga nagu üks bussijuht olema peabki.

Reisijad olid ka väga viisakad. Üks viisakam kui teine. Ja teine omakorda viisakam kui kolmas. Ei võetud pudelit lahti, ei pillutud kahemõttelisi väljendeid. Rända nagu nunnakloostri eeskojas.

Aga kus on siis hülged?

Oota, kallis lugeja. Hüljest juba palja käega ei püüa. Sest hülgel, sel on hülgeviga küljes. Ta ei lesi ega oota, millal sa teda varbaga tonksama lähed. Kuigi ega viisakas inimene looma jalaga tonksagi. Ta ei löö isegi uksi jalaga lahti. Ning seepärast ta piilubki elu tagareast, otsekui kardinate vahelt.

Kõik algas aga tegelikult sellest, et me kogunesime 21. aprillil EASi kontori ette Tallinnas, et sõita Soomaale. Soomaa on üks kuulus kant Eestis, kus on viies aastaaeg, aga mitte paastuaeg, vaid üleujutuste aeg. Ja üleujutuste reklaamnägu on Aivar Ruukel (pildil binokkel käes).

Üleujutus, tõsi, oli juba lõppenud. Ainult okkaringid, väikesed malbed kraed püütüvedel reetsid hiljutist kõrgaega. Isegi laudtee kandis oli vesi olnud nii kõrgel, et huvilised mööda käispuud kõndisid. "Käsipuud tehti seega ilmselt liiga laiad," sõnas giid Algis (pildil prillide ja mütsiga, räätsad jalas. Räätsad on selleks, et me liiga sügavalt sohu ei vajuks. Või lumme, kes lund rohkem armastab kui laukaid).

Algis on tegelikult ka laudteede ehitaja. On seda ehitanud kilomeetrite viisi. Laudtee on muide selline tee, mida ehitatakse enamasti sohu, et inimesed omadega rappa ei läheks. Aga mõned lähevad ikka, just sellesama raba pärast.

Meie sumpasime ka rabas ning nägime tutt-villpead. Või miskit muud pead, ei või pead anda. Siin see villpea ongi!