Paljud pidid ette võtma, et veel rohkemad seda nautida saaks. "Surmatantsu" näiteks, Nigulistes. Öösel tundub see tants hoopis teistmoodi, tõelähedasem, igaüheni jõudvam. Mis sest, et enamik pilti on hoopiski puudu, nagu tantsiksid nimetatud tantsu ainult jõukad, aga lihtrahvas jääks puutumata.
Asi pole hoopiski nii. Lihtrahvas on lihtsalt kaduma saanud. Peaaegu kolmkümmend meetrit surematut teost on kadunud kus see ja teine. Kui seda raami ees ei oleks...
Muide, raami parandamine annabki meile esimesed andmed selle kohta, et pilt üldse Tallinnas on... "Otsige raami!" ütleks seepeale kunstiloolane.
Teatri- ja muusikamuuseumis olid aga muuseumiööl hoopis teistmoodi tantsud. Põrutasime seal džembasid või jembasid nii et tuli pritsis sõrmeotstest. Vahva õpetaja on see Reigo Ahven. Või omade vahel lihtsalt Ahven. Aga meie polnud omad. Olime puhtvõõrad. Võõrad öös.
Pärast olime muidugi tuttavad. Sest olime koos trummi löönud. Oleme nüüd Ahvena õpilased. Põmm! Ja nõrgema käega ka - põmm! Selle jala käega, millega me palli ei löö.
Läks keeruliseks? Tühjagi ta läks. Oli lihtsalt selline öö. Muuseumiöö.
A pilt on hoopis lasteaiast Tibutare.
No comments:
Post a Comment