Tean nüüd üht mõnusat retsepti: tehke vana aasta õhtul kõike seda, mis aasta jooksul on tegemata jäänud. Olgu see õhtu nagu väike viimaste soovide nimekiri. Oled tahtnud ükski kord aasta jooksul olla oma lemmikraamatuga kahekesi? Aga palun! Võta raamat ja poe mõne kaugema toa nurka. Keegi ei tule sind sealt otsima. Ja kui sinu juurde põntsutabki mõni alla meetri pikkune sugulane, tee talle pluti-pluti-plutt ja ta vudib varsti tuldud teed tagasi.
Oled tahtnud oma kalli inimese ümbert kinni hoida, aga pole nagu otsest ajendit olnud? Nüüd on. „Veedame selle viimase tunni koos,“ ütle talle. Ning uskuge, peab ikka olema tõeliselt hea telesaade, et anda silmad ette sellele nostalgilisele kahekesi olemise hetkele.
Oled tahtnud oma pojale näidata, kuidas endisel ajal sauna köeti? Aga palun! Lähete, lumi pisut kriuksumas, puuriidani, kolistate lõhutud kuivade halgudega, lööte siis ahju ees lahti mõned süütamiseks paslikud killud, kägardate maakonnalehe üle-eelmise numbri kokku, laote sellele sobiva ahjutäie ning tõmbate tikku. Õigemini tõmbab ainult tema. Sest nüüd on tema aeg kanda edasi seda eestluse aadet, mille juurde kuulub ka enda lõputu kuumutamine poolpimedas ruumis.
Kui nüüd veel suvel tehtud viha ka likku panete, siis... Ai sa pagan, tegelikult tuleks tal järgmisel suvel ise ka viht teha!
No comments:
Post a Comment