Jee! Lee!

Kõik algas sellest, et ühel heal päeval kohtasin naabri-Mariliisi. Mariliis (üks neist siin pildil) on niisugune kena ja särtsakas alla 18-aastane tütarlaps, kes mõni aasta tagasi avastas enda jaoks rahvatantsu. Kurjad keeled räägivad isegi, et Mariliisi jaoks olla õppimine nüüd pisut tähtsamgi kui rahvatants, mis 9. klassi kotitäie viitega lõpetanud neidise kohta kõnelduna tundub küll uskumatu.
Uskumatu oli aga ka see, mis toimus tantsuansambli Lee kontserdil "Tantsime suve heledaks" Salme kultuurikeskuse. Pauer oli niisugune, et juba paari esimese tantsuga pigistati publik endale pihku ega lastud seda välja etenduse lõpuni. Vägi, kurbus, igatsus, protest tungisid vaheldumisi saali ja viisid meele nii sassi, et üht tantsu vaadates tundsin isegi paari pisarat põsel allapoole libisemas.
Siit võib järeldada vaid üht: pole oluline, mida teha, vaid kuidas seda teha. Kui ikka teed nii, et kolmsada inimest ühekorraga "Vau!" tahab hüüda, siis oled ikka teinud küll. Seega "Jee! Lee!". Ja muidugi tänan Mariliisi, kes kutsus meid sellele (vaid 35 krooni per nase maksnud) kontserdile niisuguse ilmega, et enne oleks võinud Kanaaridele-sõidust loobuda kui Salmesse minekust. Aga õnneks polnudki meil kavas sel reedel Kanaaridele minna. Ega ka ühelgi teisel reedel mitte.