Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi ruume on ilmselt ikka tuulutatud ka, aga veneaegne lõhn on visa kaduma. See lõhn vaevas ninasõõrmeid ka laupäeval, kui Mart Laar kõneles rahvale Eesti Leegionist.Võibolla imbus seda lõhna saali seintest, võibolla ruumist välja viskamata kujudest, mis kujutasid töölist ja kolhoositari, tõsi, seekord mitte küll jelenamuhhinalikus haardes. Võibolla aga lõhnasime niiviisi meie, kuulajad ise, sest osa meie sees olevast lähiminevikust kipub alatihti roiskuma minema.
Mart Laar oli aga tema ise. Juba sissejuhatuseks enesega rahulolev, muhe jutuvestja, kelle diktsiooni peale küll tema kõneseadjast abikaasa võinuks hulluks minna, aga pole seni läinud. Õnneks. Võibolla aga oligi see kõnedefektide kogum põhjuseks, miks...
Laar teenis suure aplausi. Veidi rohkem kui tunni ajaga tulistas ta läbi II Maailmasõja ajaloo ja Eesti nii, et kõik tundus lihtne, loogiline ja üheti mõistetav.
Nii olekski võinud loeng lõppeda, aga siis hakati kurikavalaid küsimusi vastaja ette veeretama. Õnneks olid umbes pooled küsimused tõesti vastajale suunatud. Teised pärinesid nagu alati inimestelt, kes on kiuslikud, kahtlustavad, vandenõuteooriaid otsivad ning olgem ausad, ikka pisut hullud ka.
14. veebruaril kõneleb Mati Mandel sealsamas teemal "Vabastatud või vallutatud?".
No comments:
Post a Comment