Ühel heal päeval helistas mulle Tiia Linnard ajalehest Põhjarannik. Meie jutus olid ka sellised laused:Ma ei ole ammu hoidnud käes midagi nii ilusat ja ilulevat kui sinu luulekogu "Öö mõte on kuus".
Tegemist on kompromisslahendusega - albumiga, mida saab lehitseda kui pildiraamatut ja lugeda kui luuleraamatut. See oht on olemas, et teos köidab rohkem neid, kes on huvitatud selle kinkimisest, mitte niivõrd luuletuste nautimisest. Aga ma tõepoolest ei arvanud, et see raamat nii ilus tuleb.
Mis sind luuletama ajab? Võiks ju arvata, et töölt koju jõudes pole sul enam ühtegi tähemärki varuks.
Mööda panid: enamasti ma luuletan töö juures.
Taga targemaks! Kuhu su tööandja vaatab?
Mida rohkem on tööl tööd, seda enam tekib väikesi lühiühendusi ning nende sähvatuste valguses hakkavad leheloo toimetamise ajal sõnad korraga riimuma. Tekivad mõnusad kooskõlad, millest hiljem sünnib luuletus.
Teinekord saavad luuletused alguse aga sisemisest rahutusest, mida ei oska seletada. Kui see rahutus õnnestub paberile saada, tuleb ka rahunemine.
Märkus: selle foto tegi Bianca.
No comments:
Post a Comment