Mõni hetk tunnet, et oled maailma parim

Kujutate ette, et saabub üks suvaline teisipäev, millal saate maaleht.ee-s lugeda sellist artiklit. Täieliku üllatusena sealjuures! Sõnad selles kõlasid nii:

"Maalehel on rõõm teatada, et meie vanemtoimetaja Sulev Oll sai koos Õhtulehe uudistejuhi Jaan Väljaotsaga Oivalise Ajakirjanduse preemia. Maaleht soovib Sulevile palju õnne ja kriitilist meelt tekstide lehekõlbulikuks toimetamisel!"

Oivalise ajakirjanduse aastapreemia eesmärk on esile tõsta lugusid, mis vaatlevad ühiskondlikke probleeme, algatavad nende üle arutelu ja mõjutavad positiivselt probleemi lahendamist.

Erinevalt eelmisest aastast väärtustati tänavu toimetajate tööd, mida kõrvaltvaatajad ei pruugi näha. “Lugeja märkab toimetaja tööd tavaliselt siis, kui see töö on tegemata,” sõnas preemia ellukutsuja Hans H. Luik. “Kuid tihti aitab just toimetaja töö ajakirjanikul särada, anda loole konteksti, lisada fakte ning võrdlusi.”

Sulev Oll on Maalehes töötanud nii vanemtoimetajana kui ka ajakirjanikuna – kokku üle kümne aasta. Maalehe peatoimetaja Aivar Viidiku sõnul on tegu osava kirjamehega, kes tunneb sügavuti mitmeid teemasid ning toimetajana oskab väärtustada ka ajakirjaniku püüdlusi.

“Meie lugejale on Sulev vahel olemas ainult nimena lehe ülaservas, kuid toimetuses näeme tema igapäevast tööd ning teame hästi, et see on mahukas ja südamega tehtud töö,” sõnas ta.

Sulev Oll ise ütleb, et kui võrrelda toimetajatööd spordiga, siis tunneb ta end nagu mängiv treener, kes ise väljakul olles jagab samal ajal teistele nõuandeid.

“Kui võidame, tõstame esile mängijaid, kui kaotame, tuleb treeneril ka vastutus võtta ja silmad maha lüüa. Õnneks on Maalehes kogenud tegijad, kes on aastaid kokkumängu harjutanud,” lausus ta. “Raskeks teeb selle töö isikliku ja ühiskondliku läbipõimumine: ajakirjanikelt ootame ühiskonnakriitikat, nad ise on aga pigem hella südame ning tundliku loomuga, mida vanemtoimetajal oma töös iga päev ka arvestada tuleb.”

Varasematel aastatel on oivalise ajakirjanduse preemia saanud Daniel Vaarik ja Tuuli Jõesaar.

Kandidaate oli tänavu seitse. Žürii, kuhu kuulusid Eesti Ajalehtede Liidu (EALL) tegevjuht ja Tallinna Ülikooli ajakirjanduse õppejõud Mart Raudsaar (esimees), Postimehe peatoimetaja Merit Kopli, Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg, Maalehe peatoimetaja Aivar Viidik, Eesti Ekspressi peatoimetaja Janek Luts, Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald, otsustas valida kaks võitjat.

Kaht erinevat maailma igatsedes

Seisin ühel ööl õues. Aeg kulges vaikides, kui mõni maanteel kihutanud auto välja arvatud.
Mõtlesin, et miks küll satub selliseid hetki nii harva. Põhiliselt vaid siis, kui sa miskipärast magada ei saa. Võiks ju olla, et magad päeval, õhtul aga ärkad ja lihtsalt lähed naudid ööd, tema niisket hämarust.
Muidugi tulevad kõiksugu mõtted kallale. Et sellistes öödes armastavad luusida ka vargad ning pätid. Ning need, kellel on plaan mingi varasem valgust kartev ettevõtmine lõpule viia. Näiteks minna ja oma vimmamehe autol rehvid läbi torgata. Või esiklaas kiviga sisse visata.
Õnneks tuli meelde, et väga palju vimmamehi mul ei tohiks olla. Proovin ikka kõigiga kenasti läbi saada, mõned üleküpsenud vanatädid välja arvata, kes selgelt pooldavad kunagise korra naasmist ja peavad end üleval nii, nagu oleks kogu ülejäänud maailm välja mõeldud vaid nende isikliku tarbe rahuldamiseks.
On isegi üks tädi, keda ma ei tereta. Lihtsalt kardan, et sellest terest saab moodustada meie vahele liini, mida mööda temast õhkuv sapp minuni jõuab. Võimalusel lähen isegi mööda teist teed, sest tal on otsekui sahk ees, et kõik südamlik jõuga minema lükata.
Kui hea, kui oleks vähemalt kaks maailma. Ühes elaksid pätid, vargad, lontrused, kättemaksjad, diktatuuri igatsejad, solvajad, sapipritsijad, teises aga meie, kes me ei soovi muud, kui rahus oma teed käia, oma väikest elu elada. Kujutan ette, kui hea oleks meil ja kui halb neil.
Hiljuti pidin oma garaazile siiski veel teise luku panema. Esimese võtme suutsid vargad kaasa viia, no sellesse teise maailma. Koos motorolleriga. Kui tema või nemad elaks teises ühiskonnas, lõppeks lukkude müük aga otsekohe.
Mis aga kahe maailma mõtte veelgi helgemaks teeb - vaimset seina kurjade vanamuttide vastu ei peaks iga päev üha uuesti ehitama!

Kuidas ma Kalamajas kogemata kokapoisiks olin

Elu on muidugi üllatusi täis.Nii täis, et võid isegi mõne üllatuse otsa komistada, kukkuda ja kui mitte nina veriseks toksata, siis vähemalt käed mustaks teha.
Mina sain nädalavahetusel käed korralikult mustaks. Selles on süüdi Tea ja Agnes. Eriti just Agnes, kes peab Kalamaja-kandis kunstistuudiot Maru Karu. Õpetab lapsi joonistama ja meisterdama ning head halvast eristama. Kusjuures see viimane on ikka kõige tähtsam.
Vot seesama Agnes korjas kusagilt üles mõttes hakata Kalamaja päevadel kohvikut pidama. Ning tõmbas Tea ka kaasa. Ning kui Tea juba kaasas oli, ei sobinud mul ka kõrvaltvaatajaks jääda.
Otsime hulga roogitud räime, mune, soola, muretsesime tohutu malmpanni, tegime lõkke, tassisime õue laua ning ehitasime plankudest pingud, lõime muna lahti, panime panni tulele...
No kujutate ette küll, kui palju askeldamist.
Siis hakkasid inimesed tulema. Ühekaupa, kahekaupa, hulgakaupa. Tulised räimed läksid lausa nagu tulised räimed. Mõni kausist, mõni pannilt. Õhtul, kui olime praadimisest oimetud, arvutasime, et olime müünud ühe räimeleiva iga 45-50 sekundi tagant. Niiviisi neli tundi järjest.
Muidugi oli see mul viimane kord niisuguse hullusega tegeleda. kive kohale kanda, plankusid neile asetada, lõkkease teha, lõke põlema saada, parajaid halge lüüa, parajat lõket hoida, inimesi lähemale hüüda, neid oma lobeda lobaga lõbustada.
Särgi higistasin korduvalt läbi, soola ostsime lausa ilmaasjata...
Agnes oli väga rahul, Tea oli väga rahul, elegantne praadija-naine nõndasamuti. Eks mina ka, aga no ega ma järgmisel aastal küll kaasa löö. Või kui, siis tulen kohale ning hakkan tuliseid räimi ja mõnusaid pannileibasid ostma ning sööma.   
Unustasin muidugi mustika-pohlakisselli, mille peale limpsati keelt ka pool tundi pärast seda, kui kauss tühjaks oli saanud....

Amandus ja Janno

Läksime Muuseumiööle. Viimastel aastatel ei saa lihtsalt enam teisiti. Otsustasime Paldiski ning Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi kasuks.
Õigesti tegime, võib tagantjärele tõdeda. Taas leidsime Amanduse ning Janno. Amandus on muidugi see imetlusväärne kunstnik, kes mahtus korraga ära nii maailma kui ka sellesse imeväikesesse suvemajja Paldiskis. No täitsa nukumaja kohe!

Janno on aga minu kunagine kursusekaaslane Janno Laar, põline Paldiski poiss. Elas seal isegi siis, kui linna oli muust maailmast raudkardinaga lahutatud. Ning elab ka nüüd.

Küsisin Janno käest, et miks ometi. Ning sain vastuse, et süüdi olevat seesama Amandus. Nii suur mees, et kuigi suri juba aastal 1929, hoiab noort Laari ikka veel oma ringis.

Miks noort Laari, Janno on ka juba 50 piirist üle? Sest on veel üks tuntud Paldiski-Laar, Janno isa Hans, kelle sulest on muu hulgas ilmunud ka Adamsoni elu käsitlev raamat “Pirnipuu, pronks ja marmor”. Nii et mitmenda põlve sõltuvus.

Janno ise on endiselt tagasihoidlik. Aga ta polegi muuseumis giid. Tema hoiab seda päris mälu, millesse mahuvad ka aastad, mil praeguses muuseumihoones elas Adamsoni tütar Corinna ning ka need aastad, kui hoone lagunes nii kiiresti, et tundus isegi päriselt ära lagunevat. Aga ei lagunenud. Novembrist 2010 on ta külastajatele avatud. Ning muuseumiööl oli rahvast tulvil.    

Raja kõrval, aga õnnelik ikkagi

Käisin SEB Maijooksul. No mitte osalemas, see oli siiski puhtalt naiste üritus. Mina viibisin seal kui abikaasa autojuht ning sõbralik kaasaelaja.
Abikaasa oli väga tubli, tehes 7 km kõnni läbi 55 minutiga. Lisan, et sellele eelnes 2,5 km soojendust ning sama palju lõõgastust. Põhjus: auto sai parkida Pirita Selveri juurde, tee äär oli umbes sinnani autosid täis.
Pärast jooksu räägiti, et tegemist oli Ida-Euroopa suurima naistele suunatud üritusega. Nüüd olen minagi selle rekordi kaaomanik, sest kuidas naine sinna oleks saanud, kui ma poleks viinud!
Võibolla kuulusin minagi varem nende kilda, kes väitsid, et metsa all on ruumi küllalt, mine jookse, sörgi või kõnni! Miks peaks seda tegema ühes kohas ja ühel ajal? Nüüd ma enam nii ei mõtle. Hulgas on hoogu. Mitmekesi on minekut.
Ka Tea lubab järgmisel aastal platsis olla ning võimalusel oma mitteametlikku tulemust parandada. Raske saab muidugi olema, sest ilm oli tänavu käimiseks tõesti hea ning meeleolu veel parem.
Muidugi oli ka neid, kes lõpujoone ületasid, surm käekõrval, aga enamus tõesti naeris, lustis, lehvitas omadele ja võõrastele. Ning Ivo Linnale, kes naisi starditornis teele saatis.
Mina lehvitasin ka. Mõnele tuttavale, aga eriti Teale, kes kihutas, pats tuules. Jõudu kõigile!  

25 aastat hiljem

25 aastat hiljem oleme me jälle roheliste rattaretke stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“ Oleme Kuido ja mina.
Meie esimese retke kaaslased, Kuido vanaisa Heinrich ja minu isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo Saaver on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.
Valetan, kui ütlen, et pisar ei tiku silma. 25 aastat ikkagi hetkest, kui tundus, et rahvas võtab tõesti võimu. Et kui meie lubame, siis tehakse Virumaa põu lahti ja võetakse sealt fosforiit välja, kui ei luba, siis ei.

Rahvas, näis, sai sealjuures väga lihtsalt võimule tulla. Tuleme kokku, tõstame käed, võtame üksteisel sõrmedest, laulame koos. Kõiki tahaks emmata, sest siin me ju oleme, vennad ja õed! Hoiame oma maad hellalt süles ja maa hoiab meid!

Juba murrabki end rinnast huultele legendiks saanud laul. „Hetkeks mõttesse kui jään / südames on mul üks hääl / tahaks tõusta õhku kui lind /näha ülalt kodu, Sind.“

Ning nüüd kõik koos!

„On Virumaa virulaste hoida. / On Virumaa virulaste kaitsta./ On Viru laste Virumaa see. / Sulle kodu laulame.“

Siiski võin oma pisara endale, silmanurka kuivama jätta. Aasta on 2013 ja nüüd ei nuteta enam. Ei hoita kätest kinni ka, mõned armunud välja arvata.

Jah, tulime kokku ka fosforiidi pärast ka, aga roheliste rattaretk iseenesest on ju ka päris mõnus ettevõtmine, tärkava kevade tervitamine.

Foto: TOOMAS UUDEBERG

25 aastat tagasi

On aasta 1988. Me võtame kodupaigas Aseris leistangid pihku ja rivistume pildi tegemiseks, et rattaretkele „Kuidas elad, Virumaa?“ minek ajaloo tarvis alles jätta.
Meid on viis. Paremal mina, seljas Tartu-päevilt pärit kollane särk kirjaga „Ei fosforiidile!“.
Minu kõrval Elmo, kellest saab õige pea roheliste rattaretkede hirm oma erksalt kiiskava kostüümi ning kõikjal kaikuva raudteepasunaga.

Pildi keskel seisab Kuido, nagu ette aimates, et temast saab retkede üks legende, tõeline ja ametlik rattarüütel, kes läbi sõitnud kõik (loe veelkord: kõik) retked, sealjuures alati kõiki oma kraami ise kaasa vedades.

Kuido kõrval on tema vanaisa Heinrich, looduskaitseaatega mees, kes tahab kindlasti minna andma oma häält fosforiidi kaevandamise vastu.

Vasakul seisab minu isa Kalev, hingelt loodusemees ja puude istutaja, aga ka spordimees, kellega koos matkamisest kujuneb ka vägev võistlus perekonna esiratturi tiitlile.

Tuletan meelde, et mina olen sel ajal 24 ja sõidan rattal „Ukraina“, isa on 64 ja tema kasutada on ETK kaubamärgi all nn kodanlusel ajal müüdud riistapuu, millel kahjuks pole enam „rootsi õhk kummides“.

25 aastat hiljem oleme me jälle stardijoonel, seekord pealkirja all „Kuidas elad, Pandivere?“

Oleme Kuido ja mina. Vanaisa Heinrich ja isa Kalev puhkavad Viru-Nigula kalmistul, sõber Elmo on tippvormi minetanud ning kindlatele allikatele tuginedes pole tal enam jalgratastki.