Mida kirjutas loterii.blogspot.com

Aeg-ajalt julgen ka ringi vaadata küsides, kas keegi on minu kirjatükke märganud või nende kohta midagi arvanud.
Leidsin loterii.blogspot.com´ist "Printsessi voodikohendaja päevaraamatule" sellise vastukaja.
"Võtsin täiesti juhuslikult raamatukogu uute luulekogude riiulist, väikse eelarvamusega, et keskealine mees, luuletajana mulle tundmatu nimi, eks kodus lihtsalt sirvin põgusalt ja lugeda ei viitsi. Aga viitsisin!
Täitsa sümpaatsed tekstid, mõned neist küll pisut kulunud võtete peale ehitatud (nt "tee" või "varju" mitmetähenduslikkus), aga toonilt täitsa meeldivad ja mõned lausa leidlikud.
Iga luuletus algab reaga "Kui me kohtusime.." ja siis jätkub, kellena minategelane parajasti ametis oli ja mis siis juhtus.
Põhimõtteliselt sellised pisut laiendatud väiksed aforistlikud killud. Näiteks: "Kui me kohtusime, / oli päästeamet / värvanud mind / uppujaile õlekõrre ulatajaks. // "Neile, / kes elulainetes upuvad, / oleks tarvis tervet viljapõldu," / ütlesin / lahkumisavaldust kirjutades." Kohati on tunda mingit haikulikku elliptilisust.
Tegelikult ega ükski üksik luuletus nii väga tugevalt ei mõjunud, aga raamatut järjest lugedes (raamat pole mahukas, vaid 37 nappi luuletust) hakkab see vaikne, pisut humoorikas ja pisut melanhoolne voog sümpaatselt tööle; eks ta ühe tervikuna ongi kirjutatud.
Sedalaadi luule puhul võib kergesti piinlik hakata, aga mu meelest Olli raamatuga ei juhtu seda kordagi.
Jäin mõtlema, et praeguses "luulepildis" on selline värk muidugi marginaalne ja kuidagi vanamoodne, ebaatraktiivne, aga 60ndatel võinuks see luule ehk isegi "tegijate" hulgas olla, mitte muidugi püramiidi tipus, aga keskpaigas ehk küll. Igal juhul mingi luuletuse kirjutamise kindlus on Ollil käe sees olemas, peaaegu pole harrastajalikku koperdust või libastumist.
Raamatu õhustikule aitavad muidugi kaasa Mari Kanasaare joonistused; nagu teada sain, on selle kunstniku põhitööks kunagi olnud moeajakirja illustreerimine, ja mingit lapsepõlve "Silueti" maiku siin tõesti on - otsesest moe-kontekstist väljaspool mõjub täitsa toredalt. Raamat ongi valitud ka möödunud aasta 25 kaunima hulka.
Nii et selline pretensioonitu, aga meeldiv ja kena raamat."
Kena oli kuulda, aitäh!

Susannaga raamatupoes

Laupäeva hommik. Tuled oma abikaasaga raamatukauplusse, vastu pahvatab kardemonisaiakeste hurmav hõng.
Talv on jälle nagu muinasjuturaamatus. Päikes paistab, valgusvihust läbi vajuvad üksikud lumehelbed.
On autogrammitund Rahva Raamatu 4. korruse müügisaalis. Abivalmis meesterahvas toob mulle sisse lülitatud mikrofoni ja ma alustan.

Kui me kohtusime,
olin kojameheks
vaikse naeratuse alleel.

Koostasin kuldsete lehtede kollektsiooni
neile, kes ei tunne sõna "nukrus".

Rikkuseks kogunes
pikkamisi
lehtede krabin
mu kukrus.

Autogrammitahtjaid just ei tungle. Pigem vastupidi. Seega tuleb välja saata salarelv, Susanna, kes täna printsessi osa etendab. Sest raamat, millesse autogramme pakutakse, on "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Susanna on tõeline iludus õlgu paljaks jätvas veinpunases kleidis, oma tikk-kontsadel tubli 10 cm keskmisest eesti mehest pikem. Temasugune peaks autogrammilisi kokku lükkama nagu sahaga.

Kui me kohtusime,
oli mind parajasti võetud
pilvepuutuja õpipoisiks.

Ihaldasin esmalt seda madalat
vativalget
ja pilve jaoks pisut liigagi prinki.

Möödusid.

Hetk vajutas aja ukselinki.

Päev rullis end lahti nagu tainas siinsamas kõrval kohvikus askeldava Angeelika Kangi sõrmede all.
Susanna naases järjekordselt ringilt, oli endiselt jätkusuutlik. Ning abikaasa ostetud lill sätendas valges savivaasis.
Oli ilus päev, tõdesin ja korjasin taskusse tagasi musta, hõbedase ja roosa kirjapulga. Ning Susanna võis võtta jalast teda eesti mehest kõrgemale tõstvad kingad.

Südamehaige seiklused haigla õuel

Ei, ärge ehmuge. Ega ma nii hullult südamehaige ka pole. Aga ütleme nii, et aeg-ajalt kardioloogiakeskusse ikka asja on. Mõni päev tagasi läksingi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse Tallinnas Sütiste teel oma südant näitama.
Peatusin tasulise parkimise alal. Mis seals on, tasun. Silt näitas, et miinimumtasu on 0,6 eurot. Kõlistasin sente, see summa oli olemas.
Hakkasin sente automaati sisestama, aga nägin siis automaadilt üllatusega, et parkimisalal on koguni mitu sektorit, nii A kui B/C. Kuna selgeid silte üleval ei olnud, vajutasin hea õnne peale lootes üht nuppu ja hakkasin münte masinasse kõlistama.
Äkki märkasin, et parkla on mõeldud ainult personalile ning masin ei näidanud miinumumsummaks mitte 0,6, vaid 1,2 eurot. Sisestasin nii palju kui mul sente oli, täpsemalt 70, aga kviitungit loomulikult vastu ei saanud. Põgenesin, et mitte trahvitud saada.
Kuigi olin varunud parkimiseks ja haigusi kajastava kaardi saamiseks registratuurist pool tundi, hakkas aeg juba südamele survet tiksuma. Mõtlesin sõita ümber haigla, parkida auto Magistraali keskusse ja siis haiglani joosta. Tore kava südamehaige kohta, eks!
Paraku osutus tee ühesuunaliseks (teine suund oli täis pargitud). Vastu tuli aga must Mercedes, seda olekuga, et mina sõidan, sina kobi oma autoloksuga aga kus seda ja teist. Just ei kobi, mõtlesin, jätsin auto seisma ja lülitasin ohutuled sisse.
Kolleeg Mercedese roolis polnud ka papist poiss ja ajas oma auto nina minu sõiduriistale nii lähedale, et veel hetk ja ta litsub mu lihtsalt laiaks. Väljusin, et politseisse helistada ja sellest kavast ka teisele osapoolele teada anda.
Siis loobusin. Polnud aega jõuga vägikaigast vedada. Tulin ju ikkagi südame pärast!
Kuidagi suutsin manööverdatud nii, et vaim sai võimule viisakalt alla vanduda ja jätkasin teekonda. Keerasin lastehaigla juurde ja silmasin, et siin on esimene tund parkimist tasuta. Samal hetkel nägin ka, kuidas puupüsti täis parklas üks koht vabanes! Kui nüüd saaks veidi tagurdada ja... Ei saanud. Üks kolleeg oli juba taganemistee lõiganud. Jäi võimalus edasi sõita ja koht kolleegile loovutada.
Looja oli siiski armuline ja andis mulle mõni minut hiljem parkimiskoha. Pannud parkimiskella õigeks, alustasin sörkjooksu registratuuri suunas.
Lootusetu, tõdesin siis, kui jope naela otsa viskasin. Tubli 30 inimest istus järjekorras. Panen ilma kaardita!
Siis meenus, et kardioloogiakeskus oli vahepeal asukohta vahetanud. Hüppasin infoleti juurde ja vuristasin oma palve. "Kas teil kaart on?" küsis tädi vastu. Laususin mõned südamehaigele vägagi ebakohased vandesõnad - vastuvõtuajast puudus vaevu viis minutit -, ja pistsin ruumi 1046 poole jooksu.
Skeem seinal näitas küll, kus asun mina, aga mitte seda, kus asub kabinet 1046. Õnneks oli lähedal kabiinike kirjaga "Haiglasse vormistamine". Saanud ammendava info, alustasin selle päeva kolmandat spurti ja jõudsin paar minutit enne kümmet pärale.
"Kas teil kaart on?" küsis lahke näitsik. Demonstreerisin ka sellele näitsikule oma vilumust rahvapäraste vägiväljendite kasutamisel ja sain ilma kaardita edasi. Hinnaks oli vaid EKG tegemine.
"Mis kuradi raisa EKG, kui niikuinii süda puperdab?" küsisin kogu oma toonast viisakusvõimet kokku otsides. "Näitabki paremini," kostis elu näinud medtöötaja ja suunas mu kabineti nr 5 ukse taha.
Milline mu ilme olla võis, viitab ehk see, et klient, kes istus seal enne mind, küsis rutakalt: "Teie olite siin vist esimene?"
Arst ise oli superlahke. Kui kurtsin, et närvid hommikust juba pisut läbi, küsis ta mõistvalt "Eks parkimise pärast vist?".

Ning printsess ilmuski!

Kiek in de Köki seinad on kindlasti palju näinud. Võibolla isegi nii palju, et kõiki, mis seal sündinud, me näha ei tahakski. Ihkaks vaid seda ilusamat osa. Sest ilu pühitseb maailma. Või maailm ilu?
Neid suuri mõtteid on igatahes raske mõelda. Nad tulevad, millal ise tahavad, on, kuidas tahavad ja lähevad, kui minemise aeg on käes.
Une eel oled juba mõne mõtte sabast nagu kinnigi saanud, aga juba sa magad ning mõte, see vabana sündinu, kihutab nelja tuule poole.
Kiek in de Köki seinad nägid nüüd taas printsessi. Mida tähendab "taas"? No midagi sellist, et kui need seinad on juba kord nii vanad, küllap seal on ka mõni printsess kõndinud. Lihast ja luust, ehkki mulle tundub, et enamik printsesse on puhtalt vaimsed. Kõnnivad seinast läbi ja mitte sahinatki ei kosta.
Ühel reedeõhtul Kiek in de Kökis kostis. Sahinat ja kontsade klõbinat.
Ja sealt ta tuligi! Trepist, kusjuures. Kõndis tantsides ja kadus siis, jättes endast aplausi.
Meie, kes me seal olime, nägime teda. Oleksime võinud puutudagi, kui see kuidagimoodi sobiv tundunuks.
Aga polnud sobiv. Aitähki ütlesime alles siis, Kui Kärt Tõnisson tuli teist korda, siis juba kampsunis ja teksades. Aga see on juba hoopis üks teine jutt.
Printsessi sai pildile Sven Arbet.
Saksofonil suurmeister Virgo Veldi.

Kui kohal on su õpetaja

Minu koolielus on olnud mitmeid õpetajaid, keda jätkus rohkemaks kui nendeks 11 aastaks, mille ma Aseri Keskkoolis veetsin. Üks neist on Valentina Lille, klassijuhataja kahel esimesel kooliaastal. Ta oli ja on kena, naiselik, loomulik. Teda kohates käib ikka jõnks hingest läbi.
Siis Gerda Rausi. Samuti klassijuhataja ja emakeele õpetaja. Mäletan hetke, kui ta palus mul lõigu oma kirjandist klassi ees ette lugeda. Võibolla oli see hetk see, mis kestab siiani. Et olen endale ja oma perele leiva kogu senise elu jooksul sõnade abil lauale saanud tuua. Olgu Lüganuse kalmistu liiv Teile, Gerda, kerge!
Lea Karja, ajalooõpetaja, kes oleks mulle andnud oma õpetajamantli, kui ma vaid oleks tulnud ja selle vastu võtnud. Hirmsasti vaeva pidin ma nägema, et ajaloos nelja asemel viis saada. Ilmselt võisin ma lõpuks kogu klassi ajaloos välja kutsuda ja neid võita. Siis sain viie. Ja sain Tartu Ülikooli sisse. Aitäh, Teile, Lea!
Ning lõpuks Reet Aule. Oma vaiksel moel oskas ta libistada üle õpetaja laua mulle Artur Alliksaare luulekogu "Olematus võiks ju olemata olla".
Nüüd tuli Reet ja palus minult autogrammi. Vist jõudsime korraks ühele pulgale. Õpetaja hoolivus, tema südameheadus, sai korraks õpilase tänutundega tasakaalu. Viibi, palun, hetk!
Hetke viivitas Sven Arbet.

Tuled ja paned krooni pähe

Üks inimene suudab maailmas väga palju ära teha. Aga kui palju suudaks ta siis, kui ta oleks üksi? Võimalusi on kaks: kas väga vähe või mitte midagi. Kusjuures tõenäosem on teine variant.

Aga kui su kõrval on need, kes teevad sedasama mis sina, ainult et teises vormis? Siis saad sa teha seda, mis jätab jälje. Jälje, mis on nagu sabaga täht. Täht ise on juba ammu läinud, aga saba hõljub veel kuldsena. Ning jääbki hõljuma.

Ehk nagu mu isa oma aja matusekõnedes ütles: "Mälestus elab nii kaua, kuni elavad need, kes mäletavad. Ning siis mäletatakse omakorda neid."

Olin hiljuti pooleldi peategelane ühel sündmusel, kuhu ilmus ootamatult printsess, õrn kroon peas. Ma ei teadnud, kes selle krooni tegi. Autor ei tulnud ette ega lausunud: "Mina!". Kui ilus on tunda inimesi, kes ei tungi esiritta, ei sea ennast valguslampide valgusesse.

Aga kroon oli imeline. Leidsin selle ühelt leheküljelt, alla napp allkiri: Siis kui (Atsiga koos) kroonmeistriks hakkasin.

Sina, kroonmeister, panid iseendale krooni pähe. Tänan Sind!

Vt Facebook, Kristi Orav, album SotaPuta.

Kuidas öelda aitäh?

Unistame. Õhtul und oodates, rannas liival lebades, soos jõhvikaid korjates. Unistame sellest, et elus oleks kõik see, mis selles on. Ja natuke rohkem.
See natuke rohkem on see, mille pärast üldse elada. See, mis paneb märkama, et Kuu tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt öist valgust.
Et vihm ei kehasta ainult langevat vett. Et sõnad pole ainult rida rühmitatud tähti. Et osa inimesi möödub sinust, osa aga läheb läbi.
Aga kuidas öelda aitäht neile, kes lähevad läbi?
See on võimatu.
Aga sellegipoolest tasub proovida.
Mina proovisin öelda aitäh Mari Kanasaarele, kes illustreeris mu luulekogu "Printsessi voodikohendaja päevaraamat".
Minu aitäh nägi materiaalse maailma silmis välja nii.
Üles võttis selle Sven Arbet.
Teise aitähi, selle sisemise, oleks leidnud vast üles ultraheliuuringuga. Aga mida oleksin mina või veel vähem teie selle pildiga peale hakanud?