Aseri, õigemini Abaja, nii mõni päev enne jaani. Päev on
selles kandis muidugi ammu looja läinud, oodatakse pikisilmi uut koitu, aga
Päike on veel parajalt kõrgel. Nii kõrgel, et magama minna on veel vara, midagi
ette võtta aga hilja.
Paras aeg on pisut niisama luusida.
Aastad ka ju sellised, et enam kaugele minna ei taha. Kõik, mis oluline, saab
oma mõttes läbi elada ja kaasa vedada.
Veame siis sõber Kuidoga oma
mõtteid järel. Pisut märjaks saavad, sest kaste on juba langenud Kuido hoolega
pöetud murule.
Kuido on väga korralik muruniitja.
Ükskõik, kuidas ma ka ei prooviks, ikka jään alla. Tema töös on täpsus ja
süsteemsus. Võibolla veel midagi, nostalgia näiteks, ei julge küsida.
Kuido on üks neist, kes kodukanti
jäänud. Valvab oma maja ning maja valvab teda. Sellest sõltuvusest on raske
lahti öelda. Võibolla ta ei ütlegi, mina ju lõpptulemust ei näe.
Kuido on pikaaeliste pundist, nii
kõhn, et mõnikord puhub tuul läbi. Mina olen paks ja vererõhuhaige. Ning otsin
kohti, kus südamevalu suuremaks muuta saaks.
Päikeseloojang lapsepõlvemail on
muidugi selleks üsnagi sobiv. Päev ju veereb ning meie aeg saab otsa.
Aia taga lainetab kastehein, isegi
täismehele üle põlve. Me ei jookse selles. Me ei tunne taimigi. Me läheme
tuppa, sööme salatit. Ning ainult süda ütleb, et kusagil seal, hoopis teisel
pool maja, vajub Päike vaikselt silmapiiri taha.
No comments:
Post a Comment