Kõne kadunud koolidirektorile

Läksin Aserisse, kus avati pink legendile, kohalikule koolijuhile Jaan-Ülo Saarele.

Avamisel küsiti, kas keegi midagi öelda soovib. Mina soovisin, võtsin taskust mõned paberilehed ja ütlesin:

"Täna luban ma endale selle julguse, et sinatan Sind Jaan, sinatan esimest korda. Seni olid sa minu jaoks nii suur mees, et ma ei julenud seda teha. Nüüd  olen  ma ise nii vana, nagu sind mäletan. Olen armastanud õppimist, olen  olnud õpetaja, olen koolis käiva poja isa. Seepärast sinatangi Sind, niiviisi räägime me täna omavahel esimest korda. 

Nagu ma Sind mäletan, astusid sa pika rahuliku sammuga, aga jõudsid alati kohale. Kui see buss sõitiski ära, tuli ju ometi teine. Sulle oli tähtis jääda väärikaks, mitte  lasta tühistel  asjadel end mõjutada, mitte tegevusetust varjates ringi sibada, mitte jõuetust varjates häält tõsta, vaid olla see, kelle poole vaadatakse.

Mina vaatasin. Vaatasin  nii, et mu lapsepõlveunistuseks oli saada kirjanikuks ja koolidirektoriks.

Võid ise arvata, kes oli see mees, kelle ajel ma seda ametit pidada tahtsin.

Nüüd oleme Su pingi juures, Jaan. Aastad on  osutunud liiga kiireteks, liiga lühikesteks. Hetked on tundunud nagu sähvatav välk, nädalad  paljalt hetked. Kuudel ei jõua sabast haaratagi, juba on nad läinud. Nende taga viipab meile igavik, valus muie näol, nagu teaks ta tõde.

Aga mis on tõde? On see päev, mil me matame oma keskkooli? On see päev, kui me paneme pingi selle kooli hiilgeaegade direktorile? On see päev, millal me avame ukse esimest korda? Või hoopis päev, mil me selle viimast korda kinni paneme.

Tõed on kõik. Üks ei võta teist vähemaks. Minevik lubab olevikul olla korraga kurb ja  rõõmus. Me ju ometigi oleme olnud. Unistanud, lootnud, ehitanud, Olnud armunud, õnnelikud. Jah, me oleme ka näinud aega, kui aknad vajuvad eest, katuselt pealt, kui pole enam midagi, isegi lootust mitte.

Kui lootust enam pole, tahame me istuda, järele mõelda. Miks mitte tulla siis siia, istuda sellele pingile. Öelda iseendale, et ometi  maakera pöörleb. Ometi tulevad hommikul, ometi on kusagil ka need inimesed,

keda pole praegu siin, aga keda me meeles hoiame.

Sest nagu minu isa armastas öelda, inimene elab nii kaua, nagu teda mäletatakse, siis mäletatakse  omakorda seda mäletajat. Oleme siis kasvõi hetkeks koos ja hoiame meeles  neid mälestusi, mis on ühised, aga ka neid, mille pärast me nutame kalmuaedadel, tajudes lõpmatuse kõrval ometi lõplikkust.