Käisin Aseri Keskkooli viimasel lõpuaktusel. Lõpetas
keskkooli viimane lend, õppekeele poolest venkud. No miks ma läksin? Eks
seepärast, et olen rohkem nukrate hetkede mees. Vähemalt seni.
Istusime õpetajate toas, mina
endiste õpetajate hulgas.
Kuidas küll ei söandanud jalg üle
selle toa läve astuda, ehkki mu ema oli selles koolis 21 aastat sekretär ning
hoone mulle lapsepõlvest peale tuttav.
Rääkisime juttu, nii keskmiselt
75-aastased õpetajad ja mina. Tulevikust kõnelesime ka, et mis Aserist edasi
saab ning kas uus vallavanem suudab allajooksmise ülestõusuks keerata.
Õnneks rääkisime ka minevikust. Ka
sellest, kui mina olin väike poiss. Isegi õpetaja Hilja Kuusk mäletas mind,
kuigi lahkus Aserist samal aastal, kui mina esimesse klassi läksin. 1971.
Ta mäletas ka, et mu rahumeelse ja
lepliku loomuga ema oli mul soovitanud vastu virutada, kui keegi kallale tuleb.
Seni pole eriti saanud virutada. Pole võimalust olnud ega tõtt öelda ka
valmisolekut. Niisama naljalt norima ju ei lähe.
Saalis lõpetas samal ajal 46. lend.
Naerdi, nuteti, plaksutati. Mina ei nutnud. See polnud enam minu kool, kes otsa
sai ja maha maeti. Minu kool elab minus endas ja maetakse koos minuga. Ning ma
väga loodan, et leidub neid, kes mulle siis pingi panevad. Neid, kellest ma
olen hoolinud.
No comments:
Post a Comment