Võibolla enam ei kunagi

Käisin oma kodukooli peol. Ikkagi 11 aastat mälestusi, lisaks need aastad, mis ma põlvepikkuse poisikesena sekretärist ema kõrval koolimajas jõlkusin. Aga nüüd, tundub, on sellega lõpp. See on lihtsalt üks võõras koht, võõras maja.
Jah, selles on veel neid inimesi, kelle ma nime või välise kuju põhjal ära tunnen. Aga neid on vähe ning üha vähem.
Ma vist ei lähe enam kunagi kooli kokkutulekutele ega suvepidudele. Sest seal pole enam seda, mida ma ostin. Seal pole enam seda mind, kes ma olin aastakümneid tagasi.
See maja ei liiguta mind. Ma ei vaju nuuksudes kummuli tema lävepakule. Ma ei silita tema seina silikaattelliseid.Ainus, mis mind kodukooliga mälestustes seob, on mu ema, kes töötas sekretärina, 21 aastat tervenisti. Talle meeldis see töö väga. Talle meeldis kool, õpetajad, oma koht selle maja mitteametlikus jõujoonises.
Ema usaldati, talle räägiti, vahel lausa kurdeti. Mida, ma ei tea, sest ema neid asju edasi ei rääkinud. Ema ei rääkinud ka seda, miks ta töölt lahkus. Aga ma tean seda. Ta lahkus minu pärast. Et minust ei saaks memmepoega. Et minust saaks iseenese eest seisja.
Ei ole teada, kes minust on saanud. Sest mina ei saa minust kõneleda. Objekt ja subjekt ei saa ühekorraga olla seesama.
Kui ma selle teadmise koolis sain, siis tänan igatahes!