Andres ja tema möödunud kiirus

Hiljuti tuli öelda niiviisi:

Me oleme teel.
Teed on täis kõndijaid, autosid, autojuhte. Teejuhte.
Teed on täis sõpru.
Õieti seepärast me olemegi teel, et käia koos sõpradega.
Et sõita koos nendega, peatuda mõnes paigas, imetleda loodust ja inimesi.
Keerata taas süütevõtit, näidata suunatuld. Liikuda, tuul küljepeeglites laulmas.

Imelik, et me teel olles mõtleme rohkem teele kui olemisele.
Ometi on just olemine see, mis teeb meist selle, kes lõpuks kuhjub mälestuseks meie meeltes.
Andres muutub mälestuseks läbi sõidetud teede läbi lõputute radade,
nende autojuhi elu veresoonte.

Me ütleme aitäh.
Õnneks me märkasime aitäh öelda ka varem.
Aitäh, et me olime koos. Et me olime teel.
Jagasime usaldust - jõudsime sinna ja tagasi koju.
Me pidime usaldama ja jõudma, sest meid oodati.
Ootajate kõrv oli harjunud just selle mootori mürinaga, just nende sammudega trepil.

Liikumine on teinekord väga lohutav.
Vastu tuult kihutades peaaegu ei märkagi, et pisarad mööda põski valguvad.

Andres oli kiirem kui tuul. Talle lihtsalt meeldis kiire olla. Temas voolas rallisõitja veri.
Ainus, mida me poleks tahtnud, oli see, et ta elas nii kiiresti.
Liiga kiiresti.

Foto: ARVI KRIIS